Ausalt brutaalne maailm, mille eest ei ole pääsu
«Novembri» välkarvamus

«November».

FOTO: Gabriela Liivamägi

«November» on puhastanud algsest tekstist üsna hoolikalt välja need teemad ja lood, mis režissööri eesmärkidega haakuvad. Ent olulisem kui kirjanduslik lähtekoht on filmile paratamatult omane vajadus leiutada uus ja usutav realistlik maailm.

«November» ei ole enam eneseirooniline fantaasia, vaid kohati sünge ja müstiline alateadvuse ja identiteedi paik. Loos on läbisegi ebausk ja kaine arvestus, ahnus ja üllus, pettused ja tõed – kui mitte lingvistiline, siis narratiivne mets. «November» on ühtaegu pöörane ja väga enesekindlalt jutustatud film. Kui millegagi võrrelda, siis on siia jälje jätnud nii Pasolini elutriloogia kui «Paani labürint».  

Paljugi, millest õigeusklik kirjandushuviline ilmselt filmi vaadates puudust tunneb, on peidetud pilti ja kunstnikutöösse, lihtsalt rütmi ja parajatesse pausidesse. Eraldi kihistus on muusika, mille puhul on võib-olla just kõige olulisem, et selle on kirjutanud võõras, poola helilooja.

Film võib meeldida või mitte, aga tervikuna loob ta ühe omanäolise ja ausalt brutaalse maailma, mille eest ei ole pääsu.

Tagasi üles