Jaak Alliku eludraama: vere hääled

Jaak Allik, Yana Toom PM stuudios

FOTO: Pm

Jaak Alliku «Kihnu Jõnnist Savisaareni» on üks väga omapärane raamat meie autobiograafilise ja memuaarkirjanduse väljal. Mõjub nagu mitmekihiline draama, mille üheks «peategelaseks» on Alliku kirjutatud teatrikriitilised tekstid (neis omakorda peegeldumas aastakümneid jälgitud, kaasa- ja läbielatud, «arvele võetud» ning jäädvustatud eesti teatriilm), teiseks nende tekstidega dialoogi pidav ning valiku ja komplekteerimisega lavastaja rollis Allik ise.

Tellijale

Kusjuures seda «ise», kelle elukaar avaneb draama ajateljel, esitatakse nii kõrvaltvaates – poisi- ja noorukiealine Allik –, aga enamasti ilma- ja teatrivaadet, tegutsemismotiive, sümpaatiaid ja antipaatiaid enesest lähtuvas avameelsuses. «Mul on piinlik», «julgen öelda», «ma häbenen / ei häbene», «tegin vea», «reetsin», «arvestasin külmavereliselt», «pean tunnistama», «kahetsen / ei kahetse» – need keelendid signaliseerivad pihtimuslikkust. 

Siinkirjutaja, kelle eakaaslane (meid lahutab sünnist 1946. aastal vaid nädal) Allik on ning kelle elukäikugi on ta mitmel korral mõjutanud, kutsudes mind 1970. aastal ehitusmaleva Ungari-rühma, mille komissar ta oli – ainus «komissari»-amet, mida Allik on pidanud! –, ümbritsedes professionaalse tähelepanuga luuleteatrit «Amores», mille liige olin, ning aastakümneid hiljem, kutsudes mind kultuuriministeeriumi kirjandusnõunikuks (Alliku ministriks oleku ajal) – mina, jah, olen Allikut pidanud üksjagu kinniseks inimeseks, mistõttu tema raamatu «südamelt ära»-kohad on õieti esimest korda, mil võin öelda: Allik laseb endale lähedale tulla. 

Tagasi üles