Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2016/10/14/5957431t1h33d1.png)
Jaak Alliku «Kihnu Jõnnist Savisaareni» on üks väga omapärane raamat meie autobiograafilise ja memuaarkirjanduse väljal. Mõjub nagu mitmekihiline draama, mille üheks «peategelaseks» on Alliku kirjutatud teatrikriitilised tekstid (neis omakorda peegeldumas aastakümneid jälgitud, kaasa- ja läbielatud, «arvele võetud» ning jäädvustatud eesti teatriilm), teiseks nende tekstidega dialoogi pidav ning valiku ja komplekteerimisega lavastaja rollis Allik ise.
Kusjuures seda «ise», kelle elukaar avaneb draama ajateljel, esitatakse nii kõrvaltvaates – poisi- ja noorukiealine Allik –, aga enamasti ilma- ja teatrivaadet, tegutsemismotiive, sümpaatiaid ja antipaatiaid enesest lähtuvas avameelsuses. «Mul on piinlik», «julgen öelda», «ma häbenen / ei häbene», «tegin vea», «reetsin», «arvestasin külmavereliselt», «pean tunnistama», «kahetsen / ei kahetse» – need keelendid signaliseerivad pihtimuslikkust.