Kusjuures seda «ise», kelle elukaar avaneb draama ajateljel, esitatakse nii kõrvaltvaates – poisi- ja noorukiealine Allik –, aga enamasti ilma- ja teatrivaadet, tegutsemismotiive, sümpaatiaid ja antipaatiaid enesest lähtuvas avameelsuses. «Mul on piinlik», «julgen öelda», «ma häbenen / ei häbene», «tegin vea», «reetsin», «arvestasin külmavereliselt», «pean tunnistama», «kahetsen / ei kahetse» – need keelendid signaliseerivad pihtimuslikkust.
Siinkirjutaja, kelle eakaaslane (meid lahutab sünnist 1946. aastal vaid nädal) Allik on ning kelle elukäikugi on ta mitmel korral mõjutanud, kutsudes mind 1970. aastal ehitusmaleva Ungari-rühma, mille komissar ta oli – ainus «komissari»-amet, mida Allik on pidanud! –, ümbritsedes professionaalse tähelepanuga luuleteatrit «Amores», mille liige olin, ning aastakümneid hiljem, kutsudes mind kultuuriministeeriumi kirjandusnõunikuks (Alliku ministriks oleku ajal) – mina, jah, olen Allikut pidanud üksjagu kinniseks inimeseks, mistõttu tema raamatu «südamelt ära»-kohad on õieti esimest korda, mil võin öelda: Allik laseb endale lähedale tulla.
