- Berk Vaher, milline oli 2016. kirjandusaasta? Mis rõõmustas, mis kurvastas?
Rõõmustas häälte, «keelte» ja eluhoiakute paljusus, milles mõndagi ka kurvastas või vihastas, aga kirjasõna on paljudele paljudel viisidel eluliselt vajalik, selle üle tasub ju rõõmustada. Kurvastas näiteks aga ka see, kui raske on head uut algupärast kirjandust raamatupoodidest-raamatukogudest leida.
Kui žürii tööd alustades hoidsime meeles, et nominendid hakkavad poodides saama teistest rohkem reklaami, siis üha enam saime aru, et esimene eesmärk on kõik nomineeritud teosed üleüldse kõigi kaupluste ja raamatukogude riiulitele aidata. Ja me räägime siin ka suurtest linnadest, mitte vaid kaugetest küladest.
- Kus on konkurents tihedam, kas luules või proosas? Milles see väljendus?
Proosas oli tihedam, aga ärgu võetagu seda vihjena, nagu oleksid kategooriate nimistud kuidagi erineva kaaluga; kõik esiletõstetud on võrdselt lugemist ja arutamist väärt. Polnuks siiski raske just proosas ka kuue asemel kümmet nominenti nimetada ning eks hakkagi kõlama küsimusi, miks ühe või teise prominentse ja paljukajastatud autori mullust teost seal nimistus ei leidu.
Määravaks osutus see, kas üks või teine kahtlemata professionaalne autor oli leidnud žürii enamuse arvates uue kvaliteedi või kirjutas pelgalt tuntud headuses (või ehk isegi mitte oma tippude lähedaselt, jäädes küll samas nõndagi eriliseks ja äratuntavaks).
Samas on korralikult «tehtud» kirjandust parasjagu nii palju, et mitmes kategoorias jäi lihvitud proffidest üle kõlama ka mõni toorem ja karusem või noorem ja otsivam talent.