«Väike prints» – suurtele või väikestele?

«Väike prints» on visuaalselt efektne lavastus.

FOTO: Jaana Süld

Kui kõik kohe ausalt ära rääkida, siis tahaks lastega teatrisse minna nii, et see oleks üks tore elamus. Kas just tingimata üdini helge, sest ega vati sees saa ka lapsi hoida, aga... Nukuteatri uuenenud hoone on igati kutsuv ja ruumid kihvtid, kuid lavastused aina tõsisemad, et mitte öelda kohati süngedki. Saalis kuuled, kuidas üks laps sosistab, et kardab, teine läheb poole pealt välja, vanemad garderoobisabas arutavad, kuidas võinuks näitemängu lastele lähemale tuua.

Tänan õnne, et seekord ei saanud kumbagi kooliealist last kaasa võtta. Vaadates üksi peamiselt täiskasvanutele mõeldud lugu, mida Saint-Exupéry «Väike prints» ju lõppude lõpuks on, lihtsalt lapsesuu kaudu esitatuna, leian, et täitsa ägedad efektid on. Visuaalne teater. Kohati tekib samasugune tunne nagu vanadel headel aegadel Von Krahlis või NO99s, kus ikka on armastatud eksperimenteerida.

Tellijale

Etenduse algus on lapsesõbralik: kutsutakse mänguliselt osa saama taevakehi puudutavast konverentsist. Järgmine stseen on nii päris, et tekib tunne nagu 5D-kinos, mis aga paistab mõnd väikest vaatajat kohutavat («Emme, ma kardan»). Oleksid nagu ise võtteplatsil. Nimelt põriseb saalis elusuurune väiksemat sorti lennuk, efekti rõhutamas taevafilm suurel taustal. Lavale on (häda)maandunud lendur (Andres Roosileht). Muljetavaldav!

Tagasi printsiloo juurde. Selles on teadupärast mitu kihti, on kaasamõtlemist suurtele ja tarkuseteri lastele. Edasi oleneb, mida rõhutada. Raamat näeb esmapilgul välja nagu lasteraamat, aga lugeda polegi nii lihtne. Mu vanem, üheksa-aastane tütar hammustas teatava barjääri läbi, kui oli vaadanud samanimelist animafilmi, mille järel sai ka raamat läbi loetud.

Tagasi üles