Rahvusooperi uuslavastuse, Mozarti «Figaro pulma» režii on viimistletud ja läbimõeldud, aga kokkuvõttes meenutab pigem korralikku koolitööd kui tänapäevast kunstiteost. Hulljulged tempod ja lauljate täpsed ansamblid kannavad teose uhkelt õnneliku lõpuni.
Tellijale
Keskpärane lavastus head muusikat ei riku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
230 aasta eest Viinis esimest korda lavale jõudnud W. A. Mozarti koomiline ooper «Figaro pulm» Lorenzo da Ponte libretole kuulub igasuguse kahtluseta ooperiklassika rammusamasse koorekihti. Kevadhooajal on ooperiklassika laval nii meil, Riias kui ka Vilniuses, kokku poolesajas teatris üle maailma.
Tundub isegi kummaline, et sel sajandil on tegemist alles esimese lavastusega Rahvusooperis – viimasest esietendusest on möödunud 21 aastat. Küllap mäletavad paljud nii 1989. kui ka 1996. aasta lavastusi ja tunnevad Krahvi osas ära Aare Saali, kes oli mõlema eelmise lavastuse Figaro. Ka teine Krahv, Rauno Elp on ooperis debüteerinud nimikangelasena.