Mustlasdžässi helide saatel

Esimesed piletisoovijad on ennast juba varakult järjekorda võtnud. Foto: REUTERS/Fabrizio Bensch/SCANPIX

Jazz manouche’ ehk mustlasdžässi helide saatel avatakse neljapäeval Berliini filmifestival. Arvult 67. Berlinale avafilmiks on kuulsast džässkitarristist Django Reinhardtist pajatav «Django». Kuipalju Etienne Comar’ filmis muusikale ruumi jagub, on iseasi: ekraanil on aasta 1943 ja natsid oma n-ö tõupuhtusperfektsionismiga, samas kõlbaks mustlasmuusika vastukaaluks jänkide neegridžässile vahest propagandistlike eesmärkide teenistusse rakendada…

Reinhardt on varemaltki ekraanile jõudnud. Mäletate, Scorsese Mélièsi-filmis «Hugo» vaksalis vilksamisi koos teise vuntsi, Salvador Daliga. Kuivõrd algav Berlinale ka ise oma programmis sürriks võiks minna, eks see pea selguma järgnevate päevade käigus.

Kaurismäki ja teised

 

Põhivõistluskavas on seekord Kuldkarule konkureerimas 18 filmi. Nende seas üks animafilm – hiinlase Liu Jian must gangsterikomöödia «Head päeva» («Hao ji le»). Samuti üks Andres Veieli dokumentaal – saksa kunstnikust Joseph Beuysist, mehest, kes teatavasti alustas surnud jänese seletamisega kaugelt enne teatrit NO99.

Aga ülejäänud 16? Tuntumatest nimedest-autoritest, kes Kuldkarule konkureerivad, saab nimetada Aki Kaurismäkit, kelle tööd on tavaliselt küll rohkem ikka Cannes’i kavva kuulunud. Tõsi, n-ö tundmatu pole ta siiski Berlinalelgi, «Juha» linastus siinsel Foorumil 1999 elava muusikaga. Kaurismäki «Teisel pool lootust» («Toivon tuolla puolen») puudutab otsapidi pagulastemaatikat, nagu ka «Le Havre», seekord aga Helsingis.

Saksa vanameister Volker Schlöndorff, kes võlgneb tuntuse tänu Günter Grassi «Plekktrummi» ekraniseeringule 1979, pakub vaatamiseks oma uusimat tööd «Tagasipöördumine Montauki» («Return to Montauk»). Agnieszka Holland, kes tuntust kogunud pigem holokausti temaatikaga («Euroopa, Euroopa» või ka «Hitlerjunge Salomon» 1990 ning «Pimeduses» 2011) pakub nüüd mineviku asemel tänast – poola naislavastaja «Jälg» («Pokot») peaks olema žanrikokteil koomilisest krimist, er(g)utavast ökotrillerist ja feministlikust muinasjutust, nagu paljutõotavalt lubatakse.

Josef Haderi «Metsik Hiir» («Wilde Maus») peaks ekraanile tooma Austria keskklassi elu. Aga ilmselt siiski teises võtmes kui näiteks Ulrich Seidl. Hader on kabareeartist, tegu on tema filmilavastaja debüüdiga. Omakorda brittide keskklassi fassaadi taha jäävat asub eritlema Sally Potteri «Pidu» («The Party»). Oren Movermani USAs valminud «Õhtusöök» («The Dinner»; tugineb taanlase Herman Kochi samanimelisele romaanile) serveerib kahe perekonna saladusi hõrgutavate roogadega garneeritult.

Aasia film on esindatud näiteks jaapanlase Sabu filmiga «Mr Long» muutustest palgamõrtsuka elus või lõunakorealase Hong Sang-soo filmiga «Üksinda öisel rannal» («Bamui Haebyun-eoseo Honja») ühe näitlejatari sissevaatest iseendasse ja oma tunnetesse.

Nii Alain Gomisi «Félicité» kui Sebastián Lelio «Fantastilise naise» («Una mujer fantástica») keskmes tõotavad olla tugevad naiskarakterid. Lelio «Gloria» nimiosaline Paulina García pälvis Berliinis 2013 parima naisnäitleja Hõbekaru.

Konkursikava lõppu on jäetud rumeenlase Călin Peter Netzeri «Ana, mon amour». Sellesama Netzeri «Lapse positsioon» pälvis 2013 Berlinale Kuldkaru. Rumeenia film on praegu hinnas ja tasemel, kas «Ana, mon amour» kõige viimasena linastuvaks konkursifilmiks jätmine aitab üksnes lähemate päevade pinget üleval hoida või suudab viimasel hetkel Berlinale karude kaardipaki ka segi lüüa?

 

Kavas ka Eesti tootja film

 

Jutt on Eesti-Poola-Tšehhi koostöös (ilma filmiinstituudi toetuseta) valminud vene režissööri Askold Kurovi dokumentaalist «Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu», mis linastub Berlinale Special-kavas ja mille üheks tootjaks on siinne stuudio Marx Film. Novembris 1988 asutatud ja kohe oma 30. aastapäeva tähistav Euroopa Filmiakadeemia avaldab nii oma solidaarsust Venemaal vangi mõistetud ukraina lavastaja Oleg Sentsoviga.

Filmiturul linastuvad meilt Vallo Toomla «Teesklejad» ning kohe meilgi ekraanidele jõudma pidav Jaak Kilmi «Sangarid», kutsetega turulinastus on korraldatud Rainer Sarneti «Novembrile».

Traditsiooniliselt on võistluskava kõrval veel mitmeid programme, nii Panoraam kui Foorum, nii laste- ja noorsoofilmide kava kui retrospektiiv. Viimane on seekord pühendatud ulmefilmidele. Pealkirja «Ebatäiuslik tulevik» kandva programmi raames linastub ka mitmeid endise sotsleeri ulmefilme ning Tallinnfilmi ja poola kineastide koostöös valminud Marek Piestraki «Navigaator Pirx» (muide, Arvo Pärdi muusikaga). Vanade tulevikufilmide kava ei tehta Berliinis esimest korda, nii on tegelikult ka «Pirx» siin juba korra varemgi linastunud, tõsi, siis, aastal 2000, ilma Eva Näripea sissejuhatuseta.

Lõpetuseks, nagu ikka, ka statistikat. Kokku esitati Berlinalele 7421 filmi (aasta tagasi 7004). Neist linastumisele tuleb 399 (mullu 433) – nii et sõel on tihedam olnud? Eesoleva kümmekonna päeva jooksul toimub 923 linastust (pluss 156 pressilinastust). Festivaliga samal ajal toimuval Euroopa filmiturul lisandub omakorda 935 linastust, kusjuures tavaliselt turulinastuste arv töö käigus veel täieneb.