Eesti ajalooteaduse grand old man, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Raimo Pullat on läbi uurinud 18. sajandist säilinud viissada Tallinna varaloendit. Need on linnaelanike surma korral varanduse juriidilise inventeerimise tulemusena kirja pandud loendid, mis võimaldavad saada ülevaate lahkunu eluviisist ja huvialadest. Sotsiaal- ja majandusajaloo allikate kõrval võimaldavad varaloendid rekonstrueerida eelmiste põlvkondade ainelist, aga ka vaimukultuuri.
On tähelepanuväärne, et Pullat ei piirdugi oma ülevaates üksnes allikate kuiva kirjeldusega, mis tavaliselt iseloomustab allikapublikatsioone – seegi teos on detaili-, nimede- ja tabeliterohke –, vaid esitab võrdluste, seostamiste ja viidetega (lisaks muidugi haruldased illustratsioonid ja pildimaterjal) põnevalt jälgitava pildi tallinlaste eluolust valgustussajandil. Tallinnale algas see venelastele alistumisega Põhjasõjas septembri lõpus 1710, mistõttu pääses linn pommitamisest ning säilitas oma saksakeelsuse ja -meelsuse. Peeter I oli andnud linna privileegidele tingimusteta üldkinnituse, säilitamaks Tallinna majanduslikku ja rahanduslikku tugevust (K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen «Tallinna ajalugu», 2013, lk 123). Katastroofiliseks osutus hoopis katk 1710–1711. Kui 1708. aastal elas Tallinnas ligikaudu kümme tuhat elanikku, siis kaks aastat hiljem, 1710. aasta lõpuks jäi ellu vaid kaks tuhat, kellest pooled kuulusid lihtrahva hulka. Sajandi lõpuks aga taastus elanike arv.
