Sugrimugri maagilne naturalism

Katja Kettu «Ööliblikas»

FOTO: Raamat

Ärge laske end kaanepildist eksitada. Ega ammugi pealkirjast. Nende järgi, arvas üks oma otsata rumaluses, võiks juttu tulla lõdvapüksikummiliste naisterahvaste raskest, ent tugevast ja iseseisvast elust.

Tellijale

Samamoodi ärge laske end eksitada, kui ikka raamatu poes pihku võtate, läbi lehekülgede sirr teete, silmakargavatest aastaarvudest. 1937, 1947, eriti esimene paneb nõukogude karastusega inimesel peas tobedad rattad käima. Lisades eelarvamuse, et järjekordne kannatuste rada, mis muud. See pole ammu enam punase krahvihärra Tolstoi suurepärane romaan, vähemalt esimene ja teine osa on küll head, kolmas läheb jamaks, kui Joss ning see kitsehabemega süfiliitik tegelasteks trügivad, vaid omaette žanr. Oi, kui valus, oi, kui paha, oh, ma nägin lapsena saunas alasti inimesi, seepärast hakkasingi perverdiks, hoidke kätt, andke raha.

Tegelikult on see nõiduslik raamat. Mitte mingi väljamõeldis, vaid ehtne sugrimugri nõidus väga laiahaardeliselt. Ei mõtle iga päev, aga meie asuala on ikka veel pööraselt suur, kuigi venelased tükke endale krahmanud ja muidu võimutsevad. See maailm on ikka alles ja nood teised maailmad ka.

Tagasi üles