Eesti kultuuri täheatlas: rahvusülikooli asutamine

Rein Veidemann.

FOTO: Peeter Langovits

«Sest ülikool, universitas literarum on teatava vaimu asupaik. Ülikool on teaduse koda, mis viib kõrgesse mõtlemise õhkkonda, «teisele poole hääd ja kurja», kus kõik probleem; mõtlemine ise oma olemises on neist probleemidest kõige raskem. / - - - / Ülikool on  r a h v u s l i k  k u l t u u r i  istandus; osanik üleilmlises rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes, / - - -/. Sarnasena on ülikool vaimline hoone, a a d e, mis kehastust otsib, ülesanne. Sarnasena ei ole ta kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti Ülikool. Kui eesti rahva vaimu saadus, kui originaalne, omapärane institutsioon ja organisatsioon.»

Tellijale

Küllap oli see Eesti riigi asutajate hulka kuuluva, Ajutise Maanõukogu ja Asutava Kogu liikme, hilisema Eesti esimese pedagoogikaprofessori Peeter Põllu elu üks tähetundidest, kui ta 1. detsembril 1919. aastal pidas ülikooli aulas rahvusliku ülikooli avaaktusel peakõne, milles ülaltoodud programmiliste seisukohtade esitamise kõrval andis ta ka ülevaate, kuidas selleni oli jõutud.

Pärast iseseisvusmanifesti väljakuulutamist oli Päästekomitee määranud Põllu 24. veebruaril 1918 Eesti esimese Ajutise Valitsuse haridusministriks. Tööd ta alustada aga ei saanud, sest juba järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon.

Tagasi üles