:format(webp)/nginx/o/2017/02/08/6320945t1h5ed8.jpg)
Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb essees «Võõrad iseendale» (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse.
Ilmus raamat ksenofoobiast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaegses Euroopas (eelkõige Prantsusmaal).
«Julia Kristeva raamat võõrastest ja võõrusest jõuab eesti lugeja ette kõige õigemal ajal, keset pagulaste, põgenike ja sisserändajate kriisi Euroopas. 1988. aastal ilmunud essees mõtiskleb Kristeva oma tuntud tumedalt helges ja kirglikus stiilis, nõjatudes mitme keelkonna sõnavarale ja sõnade süvatähendustele. Ta jälgib lääne kultuuritekstide kaudu piiblist kuni valgustusaja lõpuni, kuidas võõrast, temaga leppimist ja tema eemaletõukamist on kujutletud. Targu jõuab ta sallivuse ja külalislahkuse mõisteni, mis valgustusajal olid loomupärased. Neilgi väidetel on aga oma sügavad varjud nii mõtteloos, ühiskondlikus elus kui ka poliitilises praktikas. Leheküljed, kus Kristeva kutsub Prantsuse riiki vastutusele oma erilise võõraste eiramise pärast, kõlavad hiljutiste sündmuste taustal kileda irooniana. Raamatus arendab Kristeva seisukohta, et võõra objektistamine (ehk reifitseerimine) – kaunis eesti keeles võõristamine – osutab meie endi sügavale alateadlikule hirmule, ärevusele, rahutusele. Inimlik solidaarsus saab reaalsuseks vaid siis, kui leiame võõra iseendas ja saame oma ohutundest jagu,» on teost iseloomustanud kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.
Julia Kristeva (s 1941) on bulgaaria päritolu prantsuse filosoof, psühhoanalüütik, semiootik, kirjanduskriitik ja kirjanik. Ta sai tuntuks oma kultuuriteoreetiliste ja feministlike esseedega, mis avaldati 1969. aastal pealkirja all «Sèméiôtikè» ning kus ta tõi käibele termini «intertekstuaalsus» ja tutvustas läänemaailmale mõjuka vene filosoofi Mihhail Bahtini kirjandusteaduslikku mõtet. Kristeva loomingut võib vaadelda kui psühhoanalüüsi kohandamist poststrukturalistliku kriitikaga.