Valikukriteeriumiks kujunes Jaak Allikule tekstide praegune olulisus. Kuna enamik aastatel 1965–2015 kirjutatud arvustusi ei olnud seotud mitte ainult konkreetse lavastusega, vaid ka selle aluseks olnud probleemi, s.t ühiskonnaga, siis avastaski Allik, et tema teatrilood peegeldavad üsnagi hästi ühiskonna muutumise lugu viimase poolsajandi vältel. «Loomulikult andsin endale aru, et arvustused lavastustele, mida enamik inimesi näinud pole ning kunagi ega kuidagi ka enam näha ei saa, vaevalt kellelegi suuremat lugemishuvi pakuksid. Seepärast otsustasin kunagi kirjutatu varustada tänaste kommentaaridega, püüdes analüüsida, kus olen oma hinnanguis ja ennustustes mööda pannud ja mille üle nüüd piinlik on, kus on aga tulevikuvaated täpseks osutunud.»
Raamatus «Kihnu Jõnnist Savisaareni» peatub Allik 38 tema kaasaegse lavakunstimeistri loomingul, (taas)avaldatud on 53 arvustust, portreed, esinemist. «Kui neid tekste kommenteerima hakkasin, selgus, et kuidagi ei saa mööda ühe või teise loo ilmumise asjaoludest, see tähendab, et tekstide vahele tuli kirjutada ka enam kui poole sajandi pikkune isiklik kujunemislugu. Nii omandas algne artiklite kogumik teatud mõttes mälestuste või koguni «isikuraamatu» formaadi, kuid see hõlmab siiski vaid minu kui teatrivaataja ja teatripoliitiku eluloo.»