Debora – üks ja ainus

Hetk Urmas Lennuki kirjutatud ja Raivo Trassi lavastatud «Paljasjalgsest Deborast», fotol Juhan Smuuli (Andres Raag) ja noor Debora Vaarandi (Merilin Kirbits). Foto: Mari-Liis Nellis

Debora Vaarandi on kahtlemata üks müstilisemaid naisi XX sajandi teise poole Eesti ühiskondlikus elus ja kirjandusloos. Osalenud vaimustusega 1940. aasta 21. juuni töölisdemonstratsioonil Tartus, astus ta 23-aastase neiuna juba sama aasta juulis kommunistlikusse parteisse ja sai vast loodud kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetaja asetäitjaks ning peagi ka vastutavaks toimetajaks.

Viibinud sõja ajal Nõukogude tagalas ajakirjandustööl, jätkas ta 1944. aastal Sirbi ja Vasara toimetajana kuni haigestumiseni tuberkuloosi 1946. aastal. Sellest alates elas Debora Vaarandi kuuskümmend aastat vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana Tallinnas, olles aktiivsest poliitikast suhteliselt eemale tõmbunud, kuid püsides kirjandusparnassil ikkagi esireas.

Debora ilmavaatekaaslane oli Leedu poetess Salomeja Neris, kes käis 1940. aasta augustis delegatsiooniga Moskvas palumas Leedu vastuvõtmist Nõukogude Liitu ja valiti seejärel NSVL Ülemnõukogu saadikuks. Neris oli kogu nõukogude aja Leedus kirjanduslik legend, kuid sattus pärast iseseisvuse taastamist rahvusreeturina ostrakismi alla. Tema teosed kõrvaldati kooliprogrammist ning neid ei trükitud enam.