Ma parem ei kirjuta

Herman Melville Bartleby: Wall Streeti lugu Foto: Kuvatõmmis

«Olen vanemapoolne mees» – niimoodi algab ameerika kirjandusklassiku Herman Melville’i lühiromaan «Kirjutaja Bartleby: Wall Streeti lugu», mis on ühtlasi uue kirjastuse Skaala plaanitava uue raamatusarja esikraamat. Selline on üks mu lemmikuid raamatualgusi üldse. Algused on olulised, need on pool võitu. See vanemapoolne mees pole küll Bartleby ise, vaid raamatu jutustajategelane. Bartleby tuleb hiljem ja nii, et on tuldud. Nii mõnigi peab Bartlebyt kirjandusajaloo üheks kummastamavaks peategelaseks, temast pidas lugu isegi Kafka.

Kuulsa «Moby Dicki» autor Melville, kes on praeguse tuntud muusiku Moby kauge eellane ja kes muide kandis ka uhket habet, mida küll pole võimalik märgata juuresolevalt pildilt, kirjutas Bartleby 19. sajandi keskpaigas ajalehte, nii et tegemist on lehelooga. See võiks loo väärtust justkui kahandada, aga ei kahanda. Dostojevski kirjutas ka lehte ja kandis ka habet. Vanasti võis kirjutada selliseid lugusid lehte, sest siis neid ka loeti, isegi kui lugu oli igav. Lehti oli vähe ja ka igav lugu loeti ära. Igavusest on olnud inimkonnale palju kasu.

Bartleby tuleb ühte Wall Streeti büroosse, mille juhataja on too eespool mainitud jutustaja, kirjutajaks. Tema tööülesanne on käsitsi pabereid ümber kopeerida. Tundub suhteliselt puine töö ja sellisel tööl on ka omad tagajärjed ning üks neist on ehk Bartleby. Kõik läheb nagu hästi, aga ühel korral, mil ülemus tahab, et Bartleby loeks ühe paberi üle, et seda ka kopeerida, kostab too, et «ma parem ei loeks». Ota midä? ütleks selle peale põhimõtteliselt meie loo jutustaja ehk Bartleby ülemus, aga kuna sel ajal niiviisi ei räägitud, reageerib ta olukorrale pigem järgmiselt: kuidas palun?