Kuulsa «Moby Dicki» autor Melville, kes on praeguse tuntud muusiku Moby kauge eellane ja kes muide kandis ka uhket habet, mida küll pole võimalik märgata juuresolevalt pildilt, kirjutas Bartleby 19. sajandi keskpaigas ajalehte, nii et tegemist on lehelooga. See võiks loo väärtust justkui kahandada, aga ei kahanda. Dostojevski kirjutas ka lehte ja kandis ka habet. Vanasti võis kirjutada selliseid lugusid lehte, sest siis neid ka loeti, isegi kui lugu oli igav. Lehti oli vähe ja ka igav lugu loeti ära. Igavusest on olnud inimkonnale palju kasu.
Bartleby tuleb ühte Wall Streeti büroosse, mille juhataja on too eespool mainitud jutustaja, kirjutajaks. Tema tööülesanne on käsitsi pabereid ümber kopeerida. Tundub suhteliselt puine töö ja sellisel tööl on ka omad tagajärjed ning üks neist on ehk Bartleby. Kõik läheb nagu hästi, aga ühel korral, mil ülemus tahab, et Bartleby loeks ühe paberi üle, et seda ka kopeerida, kostab too, et «ma parem ei loeks». Ota midä? ütleks selle peale põhimõtteliselt meie loo jutustaja ehk Bartleby ülemus, aga kuna sel ajal niiviisi ei räägitud, reageerib ta olukorrale pigem järgmiselt: kuidas palun?
/nginx/o/2017/02/09/6324391t1h4e6e.jpg)