:format(webp)/nginx/o/2017/02/09/6325517t1h6154.jpg)
Sellist asja juhtub elus väga harva. Lembit Ulfsak paneb hommikul autole hääled sisse ja sõidab linna asju ajama. Ja kuuleb äkki raadiost, et… on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Siis läheb natuke aega mööda ja helistatakse kultuuriministeeriumist: «Palju õnne, te olete saanud… riikliku elutööauhinna!»
«Ma ehmatasin lausa ära. Hea, et infarkti ei saanud – õnnest,» muheleb armastatud näitleja paar tundi hiljem telefonis.
Ja tunnistab, et sellega harjumine võtab veel natuke aega. Et see, mis toimus täna, aga ka see, mis sündis «Mandariinidega» seoses mõni aasta tagasi (Ulfsak osales siis Kuldgloobuste ja Oscarite tseremoonial – T. T.), ongi kõik kokku natuke muinasjutuline, uskumatu. Äraütlemata ilusad hetked.
«Hakka või ennast teietama nüüd,» lisab suvel 70. sünnipäeva tähistav näitleja naljaga pooleks.
Kui teenetemärgi saajate nimekirjas pole Ulfsaki nime taga selgituseks muud kui «näitleja», siis riikliku elutööauhinna puhul on põhjendus pikem: rõhutatakse, et Ulfsak on sarmikas ja karismaatiline näitleja, kelle rollid «Ukuaru» Akslist «Mandariinide» Ivoni moodustavad ereda galerii. Ja et eesti näitlejatest on ta kahtlemata teinud kõige väljapaistvamat filmikarjääri: tema talent on ületanud riigipiire, puudutades miljonite inimeste südant.
«Kui ma tagantjärele sellele mõtlen, siis vahel ehmatan ise ka ära,» ütleb Ulfsak ise filmide kohta, kus tal on olnud juhust mängida.
«Legend Ulenspiegelist», «Hüvasti, Mary Poppins», «Kapten Granti otsinguil» – eelkõige nende järgi tunnevad teda miljonid inimesed, kes elasid kunagi riigis nimega Nõukogude Liit.
«Mahukad tööd, suurepärane dramaturgia, tipptasemel stuudiod, partneriteks parimad näitlejad… «Legendi Ulenspiegelist» ja filmi «Kapten Granti otsinguil» filmiti kaks aastat – selline asi ei tule tänapäeval enam kõne allagi. Aga vene film kuulus siis ka maailma viie esimese filmikunsti hulka. Ma ei kiida, et küll oli see üks tore riik. Tahan öelda lihtsalt seda, et juhuse tahtel ma selle kõige sisse sattusin – meil oli ju siin Eestis nii palju häid näitlejaid, ja Jüri Järvet tegigi superkarjääri – ega kahetse: sealne film oli väga hea professionaalsuse kool.»
Kokku tuleb Ulfsakil filmirolle sadakond. Osa neist, mida näitleja ise kõrgelt hindab, pole ühel või teisel põhjusel kuigi palju näidatud. Näiteks Igor Minajevi lühifilmi «Telefon», mis võitis 1987. aastal Moskva festivalil parima lastefilmi auhinna. Ulfsak kehastab selles luuletaja Kornei Tšukovskit.
Rollipakkumisi tuleb muide Venemaalt siiani, aga… enam ei viitsi, nagu ta ise ütleb. «Mulle eriti ei meeldi üle piiri minna. Esiteks sellepärast, mis seal praegu toimub, ja teiseks selle temaatika pärast, mis sealsetes filmides valitseb.»
Selle asemel nimetab ta hoopis ühe teise ilmakaare filmi-Mekat – Los Angelest. «Mul on väga hea meel, et õnnestus ka seal ära käia. Mingi junni saamine pole seal üldse oluline. Oluline on see, et sa istud laua taga ja kõrvallauas on järsku Harrison Ford. Siis lähed suitsu tegema ja jagad tuhatoosi Kevin Spaceyga. Billy Bob Thornton seisab ka seal, aga sa ei tunne teda kohe ära ja mõtled, et kes see pagana karvane on,» meenutab Eesti Laurence Olivier või Max von Sydow, nagu sealne press Ulfsaki kohta kirjutas.
Ulfsakit ainult filminäitlejaks nimetada oleks siiski ülekohtune. Teatris on ta mänginud suuri mehi: don Quijotet, Kiirt, Indrekut, Punttilat, Willy Lomanit, kui nimetada ainult mõnda.
Viimane roll, mida ta ise väga hindab, on Tagasitulija Madis Kõivu näidendis «Tagasitulek isa juurde».
«Teatris oleks ikka parem, kui näitleja on heas vormis. Mina praegu ei ole,» ütleb ta vabandavalt. «Nii et ärge teatri kohta rohkem küsige.»
Riigi kultuuripreemiaga kaasnev rahasumma, mille suurus on 64 000 eurot, kulub Ulfsakile marjaks ära. «Kaks pudelit šampust ostsin naisele juba ära. Ülejäänud plaan on anda see lähemate kuude jooksul Eesti Energiale. Mul on kodus elektriküte ja nemad on kangesti maiad selle (raha) peale. Nüüd võivad nad avada koguni minunimelise fondi.»
Lõpuks ka üks isiklik meenutus. «Koju tahaks,» ütleb Ulfsak päev enne Oscari-tseremooniat Los Angelese Eesti majas. Ja toob meile, ajakirjanikele, salvräti sisse keeratult kolm lihapirukat, mille on küpsetanud kohalikud eesti naised. Peale selle ühe mandariini. «Näe, pista tasku!» Kõik nad sulavad suus.
Vaat selline on Ulfsak. Ordenikavaler ja elutööpreemia laureaat korraga.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)