Jaagup Kreemi viis Terminaatori lemmikpala ja nende sünnilugu

Jaagup Kreem

FOTO: Marit Karp

«Juulikuu lumi»
Millal selle täpselt kirjutasin, ei tea. Aga väljendi leidsin Clifford D. Simaki raamatust «Nagu õieke väljal». Viisin loo bändiproovi ja mängisin ette. Kui olin lõpetanud, vaadati mind suurte silmadega, natuke arutati ning öeldi: «igasuguseid lugusid me nüüd ka ei hakka tegema.» Kui bändi tuli Elmar Liitmaa, oli vaja kiiresti hakata tegema uut plaati, ta käskis kõik lood ette tuua – piisas esimestest taktidest ja meie kuulsaim lugu oli olemas.

«Romula» 
2000-ndate alguses elas Elmar Raplas. Läksin talle külla ja nokkisime lugusid teha. Kui ära hakkasin minema, hüüdis Elmar, et tal on üks plaat, kus on üks lugu, äkki mul tuleb mõni tekstiidee. Panin plaadi autos mängima. Kui olin jõudnud Kohila risti, jätsin auto seisma, helistasin Elmarile, panin muusika valjuks ja laulsin talle tekkinud mõtte ette. Tallinna jõudes oli lugu valmis. 
 

«Ainult sina võid mu maailma muuta» 
Ajal, mil polnud mobiiltelefone ja mul polnud ka autot, meeldis mulle ennast piinata sellega, et läksin Saaremaale maakoju, kus tundsin end üksiku, kurva ja armastuseta. Saaremaal on meil harmoonium, geniaalne pill, vana aja süntesaator, pumpasin lõõtsad täis ja hakkasin nuppe vajutama. Tuli akord, tuli teine. Küünlad põlesid ja mina jaurasin. Kui loo valmis sain, olin väga uhke, kuigi ei teadnud, kuidas seda bändiga teostada. Toona oli bändis Eimel Kaljulaid, kes vastupidiselt minule oskas klaverit mängida. Tema idee oligi, et midagi peale klaveri ei ole vaja. Muide, lugu on salvestatud legendaarses linnahalli stuudios ning kui seda hästi tähelepanelikult kuulata, on ühes kohas kuulda klaveritooli kriuksumist.
 

«Ingli puudutus» 
Mu kõige paremaid lugusid. Kui mõni lugu sünnib 40 minutiga maanteel, siis selle teksti kirjutasin keset suve jälle Saaremaal maakodus. Elus olid sel ajal ka dramaatilised sündmused. Liigagi, et neist rääkida. Mul on rannas tuuliku jalamil üks lapik kivi. Istusin sellele, proovisin ja mängisin, esimese salmi sain valmis. Kõik. Viskasin kitarrikohvrisse ülejäänud pahna hulka. Edasi minna ei osanud. Sulliwan oli see, kes pakkus omapoolse lahenduse ja meloodia sai valmis. Ülejäänud tekst tuli mul kohe järele. Vahel on ootamatut tõuget vaja.
 

«Carmen»
Selle loo õiget saamislugu ei julgenud ma aastaid rääkida. Kontsertidel mõtlesin lugusid välja ja bändikaaslased kuulasid, kõht kõveras, et mis siis sel korral. Tegelikult inspireeris seda lugu juhtum 1998. aastast Vantaa lennujaamas, kuhu olin saabunud kolmenädalaselt USA reisilt ning jäänud maha Tallinna sõitvalt lennukilt. Oli öö või väga varajane hommik. Istusin tülpinult suitsukapis, kuhu astus, konjakiklaas käes, üks neiu. Oli näha, et kaugelt maalt tulnud ning väsinud. Süüa polnud talle ka eriti antud. Hakkas ühtäkki minuga inimkeeli kõnelema küsides, et kas olen see bändimees, Termikast? Olin kõrvust tõstetud, jah, mina olen laulja, Jaagup. Jutu käigus selgus, et olime kolm nädalat varem sama lennukiga USAsse sõitnud. Ta rääkis, et oli jõudnud vahepeal sõita ka Milanosse ning Tokyosse. Ma jõudsin mõelda, et ju on rikaste vanemate laps. Astusime suitsuruumist jutu käigus välja. Ja ma küsisin maailma kõige piinlikuma küsimuse, mida ei tohiks kunagi ilusalt naiselt küsida: kas sa oled mingi mannekeen? Ta oli tükk aega vait. Ja vastas siis – ei. Ma ei ole mannekeen, ma olen supermodell Carmen Kass. Ma tõstsin pilgu. Ta seisis nagu tellitult enda pildiga elusuuruse Diori plakati ees. Ma ei ole end iial lollimana tundnud. Kirsiks tordil tellis hommikuse lennu ootamisest tüdinud Kass endale eralennuki järele ja võttis lennuväljal kojusaamist oodanud teised eestlased, k.a minu, kaasa ja sõidutas koju. 
 

Tagasi üles