Berlinale päevad, järjestikku

Richard Gere ja Oren Moverman esitlevad filmi «Õhtusöök». Foto: xposurephotos.com / Scanpix

Nende ridade kirjutamise ajal on Berliini filmifestivali alguskolmandik läbi, ootamas veel ridamisi võistlusfilme, nii mõnigi võimalik auhinnapretendent pinge kruvimiseks suisa lõppu jäetud. Aga alguskolmandik, kus ju samuti püütakse latt üksjagu kõrgele seada, kuis on lugu nende filmidega?

Kesine õhtueine

Üks esimeste hulgas linastunud filme oli Oren Movermani «Õhtusöök» («The Dinner»). See tugineb hollandi kirjaniku Herman Kochi samanimelisele romaanile. Raamatut on hoolega tõlgitud, see on ilmunud ka eesti keeles. Pealekauba on Kochi teos jõudnud paeluda kineastide tähelepanu. Berliinis linastuv on arvult juba kolmas, nüüdsele ameerika variandile eelnesid hollandi ja itaalia omad.

Muidugi, Koch puudutab köitvat temaatikat – pahelisust (kõik vägivalla ohvrid ei pruugi ju süütud olla, on lihtsalt mingid ebameeldivad tüübid, nii pole nendest vabanemises midagi hullu ja vägivald läheb n-ö asja ette) – ja on seejuures populistlik (ega nemad seal kõrges poliitikas paremad ole). Autor pole küll ülearu sügav, aga oskab kaasahaaravalt kirjutada.

Kõigest sellest pole Ameerika variandis kuigi palju järele jäänud. Tõtt-öelda lootsin enamat: et jänkid on ikkagi piisavalt professionaalsed. Ei ole romaani pingestavat sammsammulist oluliste minevikusündmuste avamist, sama peaks ütlema ka romaani-filmi minajutustaja olemuse esile toomise kohta.

Sündmustik on üle kantud Ameerikasse, mis tekitab pigem küsitavusi. Üks asi on olla tulevane peaminister Hollandi-taolises suhteliselt väikeses heaoluriigis, teine asi USA-taolises superriigis, kehastagu seda tulevast siis Richard Gere või keegi teine ning olgu tegu kõigest kuberneriga. Ilmselt teenitult on «Õhtusöök» seni linastunud filmidest  saanud Screen Daily kriitikutelt väikseima punktisumma.

Matriarhaadi poole?

Kaks senist võistlusfilmi seekordse Berlinale kavas on keskendunud tugeva naiskarakteri eritlemisele. Üks neist on Alain Gomis’ «Félicité». Félicité teenib elatist laulmisega. Siis aga juhtub tema pojaga õnnetus, operatsioon nõuab hulga raha. Félicité (Véro Tshanda Beya) on naine, kes kui ematiiger võitleb oma poja eest, ei kohku millegi ees tagasi. Mis tal muud üle jääkski, meestest pole talle kuigivõrd abi, hea, kui külmkapigi suudavad kuidagi käima panna – nuta või naera.

Tugevat naistegelast pakub ka Sebastián Lelio «Fantastiline naine» («Una mujer fantástica»). Tšiili filmi naispeategelane Marina (Daniela Vega) on transseksuaal, passi järgi kannab ta mehenime. Tal on suhted soliidse härrasmehe Orlandoga, kes aga ootamatult sureb. Marina elu on sellega pea peale pööratud, ta pole Orlando sugulaste jaoks eikeegi, tegelikult hullemgi. Ometi leiab Marina eneses meelekindlust mitte murduda, olla vaata et fantastilinegi, nagu meile filmi pealkirjas lubatakse.

Tšiili režissöör Sebastián Lelio on filmi teinud kindlakäeliselt (2013 võitis tema «Gloria» siin parima naisosa Hõbekaru), ilmselt suudab «Fantastiline naine» pakkuda konkurentsi tänavustelegi Karu-pretendentidele. Kummatigi eelistan neist kahest filmist siiski «Félicitét».

Alain Gomis on küll Pariisis sündinud, aga Aafrika juurtega. «Félicité» paistab silma omanäolise poeetikaga, mis eristub meile tuttavlikust. Kuipaljukest me tegelikult Aafrika filme näinud olemegi? Lelio kindlakäelisus on tema tugevus, aga samas muutub ka miinuseks.

Teine «Félicitéga» sarnase punktisummaga film, ungarlanna Ildikó Enyedi «Kehalt ja hingelt» («Teströl és lélekröl») on mul veel vaatamata. Poolatari Agnieszka Hollandi «Jälg» («Pokot»), žanrikokteil küll ökotrillerist, küll komöödiast ja veel millestki muust, osutus siinsete ridade autori jaoks paraku liiaga lahjaks.

Austria kabareeartisti Josef Haderi «Metsik hiir» (Wilde Maus), mis on saanud pealkirja Viini lõbustuspargi Ameerika mägede atraktsioonilt ning räägib muusikakriitiku probleemidest-hirmudest, mis kaasnevad töökoha kaotusega, ei suutnud samuti kuigivõrd köita ega naljakas olla – ega seeläbi tõsinegi.