Siiralt raskepärane. Mait Vaigu kaheksa novelli

Mait Vaik «Tööpäeva lõpp» Foto: Albert Truuväärt

Ühe autori teoste võrdlemine on alati kahtlane, kuid peibutav tegevus. Võrdluses võiks justkui sündida tõde või kui mitte tõde, siis oleme nii loodud, et nähes kahte punkti, loome nende vahele kohemaid punktiirjoone. 

Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.

Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.