Berlinale päevik 1: keskeakriis, unenäoline armastus ja Richard Gere

Berliini filmifestivali üheks selle aasta tuntumaks külaliseks on kahtlemata Richard Gere. Ameerika filmitähega kohtus isegi Angela Merkel. Küll mitte filmi, vaid Tiibeti hetkeolukorra arutamise asjus. Gere'i sarmist jääb siiski väheks, et päästa trilleriks nimetatud peredraamat «Õhtusöök» («The Dinner»), kus Gere'il on mängida ülihõivatud tipp-poliitiku roll.

Loo kulmineerumispaigaks on posh-kõrgklassi restoran, kus senaatoriks kandideeriv Stan (Richard Gere) perega kohtub. Õhtusöögi külmas, rafineeritud õhustikus kujutab iga toidukord justkui pikka ja vaevalist teed piinapinki. Tagasivaatekaadrid valgustavad ebaharmooniliste peresuhete tagamaid. Selgub ka pingetest pakitseva kohtumise põhjus – Stani ja tema vennalaste julm ebainimlikkus. Film tiirleb ümber valulise küsimuse: mida peaksid tegema vanemad, kui nende lapsed on toime pannud julma, õigustamatu kuritöö?

Otsides teed peresidemete ja üldinimlikkuse vahel, pendeldab süžeeliin olevikust minevikku. Stsenaarium tuletab meelde Ewan McGregori lavastatud filmi «Ameerika pastoraal», kus jäägitu isaarmastus põrkub tütre maailmavihaga.

Herman Kochi romaanil põhinev «Õhtusöök», mille lavastas Oren Moverman, ei ole ideeliselt nõrk. Õhku paisatakse ajatuid ja üldinimlikke küsimusi. Paraku jäävad need vastusteta omasoodu lohisema. Lahtiste otste paljusus ärritab ja pärsib tervikliku loo kujunemist. Tekib tunne, justkui kardaks autor isegi seisukohta võtta. Seetõttu muutub «Õhtusöök» justkui venivaks õhtusöögiks, kus kõige isuäratavamad ampsud jäävad serveerimata.

«Kehalt ja hingelt» Foto: Kaader filmist

Ungari film «Kehalt ja hingelt» («Testről és lélekről») on olemuselt mitmekihilisem. 1989. aastal pälvis Ildikó Enyedi debüütmängufilmi «Minu 20. sajand» eest Cannes'i Kuldkaamera. Režissööri värskeima linateose fookuses on kahe tapamajatöölise armastuslugu.

Üks osapooltest, alabastervalge nahaga Mária (Alexandra Borbély), mõjub tapamaja veriste ruumide vahel kummituslikult. Naise äraolev olemus ja suutmatus ümbritseva maailmaga suhestuda teevad temast ideaalse armudraama karakteri. Lindile on püütud kaadrid, kus Mária katsetab puudutamist hommikupudru peal, lastes kartulipudrul sõrmede vahel voolata. Teisel hetkel kõnnib pargis suudlevaid inimesi silmitsedes, nendelt õppides.

Reaalsest elust põigatakse unenägude maailma, kus Mária kohtub oma ülemuse Endrega (Morcsányi Géza). Mõlemad kehastuvad unenägudes hirvedeks, kapates üheskoos maalilises, kerge lumevaibaga kaetud metsas. Nii vahelduvad sünged tapamaja kaadrid metsa lummusega. Justkui kõrvutataks sel viisil vabadust vangistusega.

Filmi pealtnäha tõsisele varjundile sekundeerib must iroonia, mis saadab tegelasi algusminutitest lõpuni. Ühes visuaalse keele iluga loob see lummava terviku. Nii avaneb kummastav armastuslugu, mis kõneleb inimeste keerukusest, lähedusevajadusest ning poeetilisest, ehk isegi muinasjutulisest juurolemusest.

«Metsik hiir» Foto: Kaader filmist

Austria on võistlusprogrammis filmiga «Metsik hiir» («Wilde Maus»). Eelmainitud Ungari filmi kõrval on tegu ehk ühe tugevama linateosega seni nähtud põhivõistlusprogrammi filmidest. Austria koomik ja näitleja Josef Hader ei liigu oma debüütmängufilmiga tundmatusse. Selle asemel pakutakse vaatajale tuttavlikku musta komöödiat. Õnneks on sedapuhku tegu komöödiaga, mis tõepoolest ka suu muigele võtab.

Loo keskmes on legendaarne muusikakriitik Georg (Josef Hader), kes pistab rinda raskekujulise keskeakriisi ja töölt vallandamisega. Õli lisab tulle abikaasa (Pia Hierzegger), kes ebaõnnestunud rasestumistes oma mehe spermat «halvas soorituses» süüdistab.

Nurkaaetuna seab Georg eesmärgiks kättemaksu noorele ülemusele (Jörg Hartmann). Ülemuse jälitamisest vabad hetked otsustab ta veeta Viini legendaarses Prateri lõbustuspargis. Algab satiiriliste repliikide ja absurdsete episoodidega palistatud teekond.

«Metsik hiir» on saanud juba festivali vältel kriitikat järjekordse valge mehe keskeakriisi portreteerimise eest. Justkui potentsiaalsete kriitikanoolte ennetamiseks on Hader filmi põiminud pagulasteema, isegi veganluse. Vahel näib, et näpuviibutused keskealise mehe portreteerimise puhul on aga isegi kulunumad kui teema ise. Režissöör, kes tajub oma oskussfääri ning valib teda ennast puudutava teema, kõnetab ka vaatajaid.

Kesk musta huumorit on Hader kinni püüdnud ajalehtede olelusvõitluse meediaküllases ühiskonnas. Georg vallandatakse, et hoida kalli kriitiku pealt kokku. Ta võib küll olla tipp, ent mis teha, kui muutunud lugemisharjumustega inimesed seda ei mõista. Nagu ütleb ka ülemus: «Sinu lugejad on surnud.» Karm, ent reaalsuses vasardab see mõte ehk paljude vanameistrite (ja mitte nii vanade meistrite) peades. Õnneks on ajakirjandusel hetkel siiski võimalus midagi muuta ning ehk ka potentsiaalsed georgid nende masendusest päästa.