Spetsialist hindab «Aktuaalse kaamera» uut stuudiot: nagu välismaa, aga võiks olla nagu Eesti

Aktuaalne kaamera Foto: Kairit Leibold/ERR

Olen vähese kogemusega televiisorivaataja. Isiklikust televiisorist vaatasin «Aktuaalset kaamerat» viimati just siis, kui see eelmise uue näo sai. Ma ei mäleta, et stuudiokujundus mind tollal häirinud oleks, või et kujundust keegi toona palju kritiseerinud oleks. Küllap kritiseeriti siis ühiskonnas muid asju.

Kui Postimees minult kommentaari küsis, pidin esimese uuest stuudiost eetrisse läinud saate esmaspäeval arvutiekraanilt järele vaatama. Mina ei ole järelikult sihtgrupp 50+, kes telesaadet õhtupalvuse asemel tarbib. Kuid kuna mul ei ole viiekümnest enam väga palju puudu, võiks saade olla natuke ka mulle.

Samuti võiks eeldada, et lõviosa vaatajatest dikteerib konservatiivse lähenemise. Kuid millest kõneleb minuga avara tehnoloogiakasutusega värviliselt vilkuv stuudiokujundus? Arvasin andunud nuputelefoni kasutajana, et uudisteankru nühitav ekraan on midagi ultramoodsat, mis konservatiivse kasutajaskonnaga ei haaku. Paistab aga, et eksin ning sellised ekraanid on kasutusel igal pool. Olevat isegi vanal Inglismaal, BBC-s, ainult veidi väiksemad.

Mind paneb mõtlema asjaolu, miks peab teleuudiste stuudio olema niivõrd anonüümne. Uuest «Aktuaalse kaamera» stuudiost võiks vabalt eetrisse minna nii Egiptuse kui ka Leedu riiklik uudistesaade. Eelmist kujundust peeti väsinuks, heideti ette, et seal oli liiga palju vineeri. Olen nõus, et ruum hakkas omandama vintage-väärtust, kuid ma ei nõustu väitega, et vaid ekraanilt muudetav meeleolu on teleruumi loomiseks ainus võimalus. Ideaalis võiks kombineerida vineeri, marmorit, siidi ning ekraani ja muid materjale. Mingil määral on seda ka tehtud, kuid ma ei mõista valikute kriteeriume.

Kui kolleegidega kunstiakadeemia projektitunnis tudengi disainiettepanekut kritiseerime, siis üritame teadlikult vältida kategooriaid «ilus» või «kole». See ei ole lihtne, sest tähendab, et hindajatena peame esteetiliselt ilusast või koledast pealispinnast sügavamale sukelduma ja mõistma, kuidas on välja pakutud lahendus seotud teda ümbritseva kultuurilise, poliitilise ja mõnikord ka religioosse kontekstiga. Meid huvitab, kas lahendus on mõtestatud.

Kõnealuses stuudioruumis on üsna vähe füüsilisi objekte. Mõni siiski on ja see on ilus. Kuid vältigem sellist kategooriat, sest tegemist ei ole anonüümse kauplusega järjekordses kaubanduskeskuses, vaid riigi väravaga. Meediumiga, mis võiks meile igaõhtuselt meelde tuletada, et me ei asu näiteks Egiptuses. See ei tähenda seda, et stuudio tassitakse tüvesid täis ja nurgast immitseb laukaauru, see oleks kohutav. Kuid siiski võiks vormikeel pakkuda veidi enam kohaspetsiifilist kvaliteeti.

«Baltimaade moodsaima sisustusega telestuudio,» kõlas ERRi kommentaar uut telestuudiot iseloomustades. Küllap tähendab see seda, et moodsad vahendid teevad režiipuldis olijate töö sujuvamaks. Kuid ruumilahenduse põhjendamiseks sellest ei piisa. Hoopis paremini kõlaks «Baltimaade sisukaim saatekujundus», mis oma kontseptuaalses tugevuses kestaks rohkem kui kaheksa aastat (eelmine kujundus kestis just nii palju). Värske kujundus on aga juba praegu moraalselt vananenud. Ja ehk ei olegi selles süüdi ei ERR ega ka mitte kujunduskontseptsiooni autorid.

Disainiprotsessides tagab hea tulemuse suurepärane lähteülesanne ja avara mõtlemisega disainerid. Viimaste treenimisega me Eesti Kunstiakadeemias teadlikult tegelemegi. Valmistame ette spetsialiste, kes ruumilisi ja visuaalseid valikuid tehes mõistaksid ka laiemat konteksti, ja kes ei kasutaks kujundeid pelgalt dekoratiivsetest eesmärkidest tulenevalt, vaid jälgiksid terviklikku narratiivi ning põhjendaksid omi valikuid.

AK ekraanigraafikast läbi lippavad aju ja Martin Luther King on oluline organ ja oluline isik, kuid miks on need Eesti uudistesaate päises, ja seda õhtust õhtusse? Mis on nende elementide mõte? Kui tegu on vaid ekraanitäitjatega, võiks ehk üle ekraani rännata hoopis mõni rahn või muu kohalik uus või vana sümbol. Kui kohalikke kujundeid otsides on võimalik olla eneseirooniline või lihtsalt aus, siis välismaailma uudistetulva visualiseering on keeruline ettevõtmine. Iga kujund tekitab põhjendatult palju küsimusi. Mulle isiklikult tundub, et võrgustunud maailma infovahetust vaid lendlevate mullide ja lainetavate joontena kujutada on pisut vanamoodne.

Miks juhtub nii, et iga uus disainiga seotud ettevõtmine pälvib sotsiaal- ja tavameedias reeglina pahameele? «Tööriista kast ei kõlba kuhugi», «Mina kiiliga ei lenda» kurdavad arvustajad. Ei ole usutav, et eesti loovjuhid ei oska mõelda ja disainerid on käpardlikud. Ehk oleks õige vaadata mida ja kuidas telliti. Kas mõtte arendamisele oli jäetud ruumi ehk eelarvet? Leian, et väikese riigina on ressursside parima kasutamise nimel hädavajalik süveneda ja mõelda sellele, kuidas riigi väravad, nagu lennukompanii, märk ja teleuudiste visuaalne identiteet, panna tööle riigi ühtse kontseptsiooni nimel. See tuleb aga eelnevalt otsustada ja siis aastakümneid selle nimel töötada.

Hetkel räägib riiklik narratiiv mõnda aega metsikust ja tehnoloogilisest maast, siis mõningate aktivistide õhutusel seda, kui puhas on meie õhk, siis räägivad minu tudengid, et Võrumaa metsades on eriline metsaheli, ja siis selgub et meil on rändrahne. Teen ettepaneku midagi välja valida ja vähemalt riigi osalusega ettevõtmiste identiteeti vastavalt kujundada.

Lõpetuseks: Mäletan lapsepõlvest kvaliteeti tähistavat kategooriat: «nagu välismaa oma». AK uus stuudio näeb välja nagu välismaa oma, aga võiks paista nagu Eesti oma.