Gun fu: vale mehe koer

Lindpriid. Ja kui neid vahepeal maha pole lastud, kõnnib John Wick oma nimetu koeraga nõnda tänapäevani. Foto: outnow.ch

Mulle kangesti meeldivad filmid, mis algavad nii: kaamera vaatab pilvelõhkujate kohalt otse alla suurlinnale. Hea, kui see toimub öösel; veel parem, kui linn on New York. «John Wick 2» täidab kõik need tingimused, seega oli kohe alguses tunne, et see ei saa olla läbinisti halb.

• «John Wick 2», 2017
• Režissöör Chad Stahelski, stsenarist Derek Kolstad, osades Keanu Reeves, Bridget Moynahan, Ian McShane, John Leguizamo, Peter Stormare, Lonnie Rashid Common, Laurence Fishburne jt
• Kinodes alates 3. veebruarist

Otse vastupidi, see on suurepärane film. Rõõmu-uudist saab kuulutada küll ainult neile, kellele meeldis Stahelski-Kolstadi-Reevesi 2014. aasta film «John Wick». Selle süžee mahub ühte lausesse: palgamõrvar plaanib pensionile minna, paha mees tapab tema koera, palgamõrvar tapab kõik pahad. Uus film jätkab täie hooga täpselt samast kohast, kus eelmine otsa sai. Koer on uus ja seda ei tapeta ära.

Mõlemad John Wicki filmid (vastavalt 101 ja 122 minutit) on kui ühe hingetõmbega üle ekraani pühkiv sujuv surmamärul. Muusikavideo. Automaatpüstolite staccato. Pornograafilise täpsusega naise kehasse sisenev noatera. Aegluubis pritsiv arvutiveri.

Iseenesest on «John Wickide» näol tegemist tüüpilise samuraifilmiga. Au, kohusetäitmine, surm ja suremine, ainult mõõkade asemel on püstolid. (Kõrvalmärkus: Laurence Fishburne'i tegelaskuju New Yorgi kerjuste kuningana tuletas miskipärast kangesti meelde Jim Jarmuchi 1999. aasta filmi «Ghost Dog: The Way of the Samurai», peaosas Forest Whitaker).

Teiselt poolt meenutavad «John Wickid» oma visuaalses viimistletuses koomikseid. Mind isegi üllatas, et esimese filmi juured kuskil paberile trükitud visuaalses maailmas ei peitu. Ilmselgelt on see seeria inspireeritud animest ja Hongkongi koolkonna märulifilmidest. Selle jaoks on isegi termin: gun fu, kung fu film, kus mõõkade ja nunchaku’de asemel on tulirelvad.

Kaks tundi on filmi jaoks, mis sisuliselt kujutab endast märuliballetti, natukene pikk aeg. Keanu Reevesile peale sadavad vastaste lained ning nende koreograafia hakkavad korduma, aju tahaks midagi uut. Nii tabasingi end mõttelt, et kui ma tunneksin hästi käsitulirelvi ja saaksin aru, millised tukid ekraanivõitluse vastastel parasjagu peos on, saaksin ajaviiteks arvutada, kui mitu padrunit kellelgi veel pidemes on.

Tegevustik toimub täielikus muinasjutumaailmas. Luksushotelle asustavad maffiabossid ja palgamõrvarid, terve New York on täidetud salakõrilõikajatega. Tõepoolest, New Yorgi kerjuseid vaatan järgmisel korral sinna sattudes hoopis uue pilguga. Nende külmad pilgud saadavad filmi lõpus surmale määratud John Wicki ja tema nimetut koera, kui nad oma tunniajasel armuajal mööda New Yorki kõnnivad. Ei või olla, et see kõik on ainult väljamõeldis.

Iga märulifilm peab lõpu lähedal oma crescendo’t forsseerima. «John Wick 2» visuaalse pilgari tipp-punktiks saab tulevahetus moodsa kunsti muuseumis, kus on parasjagu näitus «Hinge peegeldused». Vormiliselt kujutab see endast lõputut neoonvalgusega peeglilabürinti. Puhas tsitaat legendaarsest Bondi-filmist «Man with the Golden Gun» (1974). Puudub vaid kääbus Nick Nack. Kui visuaalne mõjuvus kõrvale jätta, siis üsna hõre analoogia: niisama vähe, kui näeme emotsiooni palgamõrtsuka silmis, paistab meile tema hing kalgis neoonpeeglis.

Mis siis, ega see polegi mingi tundefilm. Lõpetuseks kulinaarne pro-tip, mida pakub Itaalia gangster Santino D'Antonio (Riccardo Scamarcio) hetk enne oma surma: «Pardirasvaga maitseb kõik parem.» Kontrollitud.