Hando Runneli puhangud ja mõisteline sõnaraamat

Hando Runnel Kirjandus, valitud 2012 Vabakutseline kirjanik (alates 1971) Sündinud 24. novembril 1938 Järvamaal Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Möödunud aastal ulatus Runnelilt lugemisväljale kaks raamatut, luulekogu «Tuul tantsib toome okstes» ning kirjastuse saatesõnas iseloomustatuna «veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu» «Hingedeaeg». Märkan, et kirjandusavalikkuses, keda kriitika on kutsutud esindama, pole nimetatud teoseid märgatud. Kas põhjus on viitsimatuses – las klassik kivistub minevikku, sest olevik on uute tulijate päralt! – või on tegemist kommunikatsioonitõrkega, seda on siinkirjutajal kui Runneli loomingu kauaaegsel jälgijal võimatu hinnata. Pigem paistab paika pidavat viimane oletus: ei kõneta.

Aga oleneb, keda. Juri Lotman on oma kultuurisemiootilises  arutluses argumenteeritult väitnud, et suhtlus jääb toimumata kahel juhul: kas asutakse täieliku sarnasuse või täieliku erinevuse tingimustes. Neil, kelle erinevus eelkäijatest hakkab võtma kuristiku kuju, on oma asi ajada ja Runnel võib jääda tõesti kaugeks. Puudub muster tema loodu mõistmiseks. Või kui see ka on, siis puuduvad sealt lõimed, mis juhataksid Runneli ja võib-olla kogu tema loovpõlvkonna juurde, kellest enamik veel elab ja loob. Aga nii see vist käibki: olev ei hooli suurt olnust. Ehkki Runneli enda põlvkonna kohta seda öelda ei saa: Eesti vaimsest järjepidevusest kinnihoidmine kasvas õigusliku järjepidevuse nõudeks ning selle teostuseks.

Luuletajana on Runnel jäänud iseendaks. Imelik ju mõeldagi, kelleks ta siis veel pidanuks saama kui see, kellena ta eesti kirjandusloos täidab juba ühe terve ruumi, alates külalaulikust üle vemmalvärsside, epigrammide, sõnamängude, valuleva isamaaluule ja lõpetades sakraalse hümnilisusega. Eesti maa, keel ja meel ning neid ühendav evangeelne armastus – niisugune on Runneli konstant. Luulepäevikuna (paljude luuletuste lõpus on nende kirjutamise päev) võetav «Tuul tantsib toome okstes» sisaldab juba varasemateski kogudes loetava jätkumist, ehkki tegemist on peaaegu sajaprotsendiliselt uue loominguga. Võetagu kasvõi selline luuletuse algus «Ütles noor naine: Olen vang» või «Ütles üks naine» (vrd luulekogu «Ütles mu naine», 2010). Või siis keelemängulised «Hommik», «Pappadilaap», «Kukk ja kana», «Kassikutsung» – neist saaks kokku lasteluulekogugi.