R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ahoi, imelised inimesed!

Krista Kumberg
, Lastekirjanduse uurija
Ahoi, imelised inimesed!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadi Kurema illustratsioon Wimbergi raamtule «Ahoi! Luulet lastele»
Kadi Kurema illustratsioon Wimbergi raamtule «Ahoi! Luulet lastele» Foto: Kadi Kurema

Kui laps batuudil hirmsa hooga hüppab, siis võib ta kosmosesse lennata. See on tore, aga kole ka. Pole vajalikku varustust ja mis sa seal Kuu peal üksi ikka teed. Sestap tuleb õigel ajal lõpetada. Vaat sellise sisuga luuletus on nii Wimbergi kui Valliku viimatises luulekogus. Kummaski pole sisukorda, mõlemad on sisukad ja ei lase end üheselt ühegi vanusegrupi tarandikku kinni panna.

Mullu ilmus lasteluule vallas umbes kümmekond esmatrükki, enamik neist mudilastele. Enamik traditsiooniliselt kenas reipas rütmis lõppriimilisi salme täis. Wimbergi «Ahoi!» eristub. Autor ei pea riime esmatähtsaks ja rütm on kaunikesti kaelamurdev, kui luuletust kõva häälega ette lugeda võtaks.

Wimberg ehk Jaak Urmet
Wimberg ehk Jaak Urmet Foto: Urmas Luik

Wimbergi kaubamärgina mõjuvad kordustele üles ehitatud salmid, nagu luuletuses «Kõikidel on kiire» või refrääni rollis read «Lähme metsa seenele». Mõni luuletus on sootuks riimita, näiteks «Mis meil seal tee ääres kasvab?» ja «Wimbergi praekartulid». Need astuvad tavapäraselt luuleks peetava piirist üle, üllatavad last (ehk rohkemgi veel tema õpetajat, lapsevanemat, kes on harjunud traditsioonilisema luulega) ja avardavad arusaama poeesiast. Pealtnäha lihtsad ja loetlevad, on esimeses sõnum ja teises mõnu.

Lasteluules teevad ilma naisautorid. Ükskõik kui vallatuid salme nad ka ei kirjutaks, kumab teemadest läbi mõistev emalik pilk ja on tajutavad mõttelised piirid, millest üle ei minda. Millised on «poiste» vallatused, milline on isa pilk? Pealispinnal lustivad mandariine munev päkapikk, ja selle üle naginal naerev kapp, nõgest pissijoga karistav poiss, noaga jõuluvana. Aga sisuliselt?

Isa (mehe) vaatenurk on nukker ja hell, kui lugeda «Miks isad ohkavad». Poiss loetleb oletamisi põhjusi, mis isa muretsema panevad. Tõe saab teada 25 aastat hiljem… Autor meenutab oma poisipõlve vanaisa juures ja õhinat keemiatundides. «Eesti suvi» ning «Eesti suvest veel» pole mitte lohutuseks, vaid (täiskasvanule) täitmiseks! Nii selget kui salamisi sosistatud sõnumit, mõtteluulet, tõlgendamisvõimalusi leiab raamatust küll ja veel.

Mõnes luuletuses pole sisu ollagi, alltekstist või tagamõttest rääkimata, nagu näiteks «Üks tore viisike», mis koosneb pallipõrgatushelidest. Kunagi eksperimenteerisid taolise «sõnaseadmisega» Runnel ja Rummo. Hea, et selline asi pole lasteluules unarule jäänud.

Valliku «Imelised inimesed» on luulekoguna Wimbergi «Ahoist!» ühtlasem. On lapsekeskne, autorit ennast aimub vähem, seevastu tema suhtumist rohkem. (Raske seletada, aga Wimberg oli ise oma luuletustes rohkem sees ja olemas, vahele segamas.) Valliku värsid ja teemad voogavad jõena, mitte pole kärestikke täis nagu «Ahoi!». Voolavad ka illustratsioonid. Ott Vallik ühendab leidlikult ja osavalt paarislehekülgedel asuvad luuletused pildiga tervikuks. Pildilt leiab veel mõndagi, mis luuletusele täienduseks. Tekstis pole vähimatki viidet, mis on «parasjagu pahandust», kunstnik aga joonistab ema lillepeenart rüüstanud poiste rõõmsad näod ning kinkimiseks korjatud kimbud, ühendab peenra Maa orbiidiga, mis viib järgmise luuletuseni. «Kalamees jääl» pajatab üha rõõmsamaks minevast tujust, pildilt leiab ka põhjuse… Illustratsioone «lugeda» on selles raamatus väga lõbus.

Atsi-nimelisest dekadentlikust punkluuletajast kasvas laste pärast südant valutav noortekirjanik Aidi Vallik.
Atsi-nimelisest dekadentlikust punkluuletajast kasvas laste pärast südant valutav noortekirjanik Aidi Vallik. Foto: Peeter Langovits

Valliku lapsekesksed luuletused on samuti lõbusad, välja arvatud üks. Lapse elu võib olla ka selline. Selliseid lapsi tuleb märgata ja võimalusel aidata, paneb autor tagakaanetekstis lugejale südamele. Kogumikust jääb silma (ja läheb südamesse), et kirjanik armastab lapsi ja saab nendest hästi aru, tahab, et nad oleksid rõõmsad ja tunneksid end turvaliselt. Ta ei õpeta neid, vaid on veendunud, et lapsed saavad kasvades tublimaks ja targemaks. Heal luulel on selle juures ka oma roll, eks ole! Kindlasti on õpetajad (ja raamatukoguhoidjad!) Vallikule tänulikud kogumikus leiduvate tähtpäevaluuletuste eest.

Siin tuleb taas esile kahele kogumikule ühist – Eesti Vabariigi sünnipäevaks sobilik luuletus ja … kirglik seenelkäik.

Kadi Kurema illustratsioon Wimbergi raamtule «Ahoi! Luulet lastele»
Kadi Kurema illustratsioon Wimbergi raamtule «Ahoi! Luulet lastele» Foto: Kadi Kurema
Foto: Raamat

Aidi Vallik «Imelised inimesed»

Pildid Ott Vallik

Waddi, 2016

Foto: Raamat

Wimberg «Ahoi! Luulet lastele»

Pildid Kadi Kuremaa

post_factum, 2016

Märksõnad
Tagasi üles