Kui laps batuudil hirmsa hooga hüppab, siis võib ta kosmosesse lennata. See on tore, aga kole ka. Pole vajalikku varustust ja mis sa seal Kuu peal üksi ikka teed. Sestap tuleb õigel ajal lõpetada. Vaat sellise sisuga luuletus on nii Wimbergi kui Valliku viimatises luulekogus. Kummaski pole sisukorda, mõlemad on sisukad ja ei lase end üheselt ühegi vanusegrupi tarandikku kinni panna.
Tellijale
Ahoi, imelised inimesed!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu ilmus lasteluule vallas umbes kümmekond esmatrükki, enamik neist mudilastele. Enamik traditsiooniliselt kenas reipas rütmis lõppriimilisi salme täis. Wimbergi «Ahoi!» eristub. Autor ei pea riime esmatähtsaks ja rütm on kaunikesti kaelamurdev, kui luuletust kõva häälega ette lugeda võtaks.