Kuidagi läks nii, et kaks säravat sooloartisti ja särtsakat vanameistrit pöördusid enam-vähem ühel ajal tagasi aega, mil nad olid veel noored ja otsinguteel ning lõid selle käigus mõned moodsa muusikaajaloo tüvialbumid. Mõlema artisti puhul on nüüdnegi tulemus täiesti värske ja nauditav, ning mitte ainult vanadele fännidele.
Huvitaval kombel on kahe mehe ja nende kahe värske plaadi vahel paralleele omajagu ning need ei lõiku mitte lõpmatuses, vaid üsna alguses. Mõlema järjeks mõeldud teemaalbumi esmaversioonid ilmusid seitsmekümnendate keskpaigas ja olid mõlemal diskograafias järjekorranumbriga kolm. Mõlemal olid vahepeal loomingulises mõttes võrdlemisi kesised ajad, lisaks olid nad hiljuti üle elanud lähedaste inimeste surma. Mõlemad umbes nelikümmend minutit kestvad albumid sisaldavad konkreetselt ning selgelt eristatavaid A- ja B-poolt ning on mõeldud ilmselgelt eelkõige vinüüliformaati, kuigi Oldfield andis enda oma välja ka kuue kanaliga audio-DVD-l. Pillid on samad, saundid ka, kuid jutustavad natuke uuemat lugu. Mõlemad multiinstrumentalistid mängivad mõistagi kõiki arvukaid pille ise ja muidugi on nad kõik palad ise kirjutanud ka. Ja kummagi puhul ei teki kahtlustki, et need võiksid olla kellegi teise plaadid. Oldfield on Oldfield, Jarre on Jarre nagu mullu ja muiste. Tänases maailmas on omanäolisus nähtus omaette.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/16/6347543t1h0e3c.png)