«November» – Sarneti kauamängiv

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arvo Kukumägi (1958-2017)

FOTO: Gabriela Liivamägi

Rainer Sarneti uus kauamängiv film «November» on väga ilus film. Öeldakse aga, et ilu ei sünni patta panna, ning ega ilusatest kaadritest eesti filmis puudust ei ole. Sarnet kannab seda ilu mitte ainult mõne kaadri võrra, vaid enam-vähem läbi kogu veidi vähem kui kaks tundi kestva filmi. Ning kui ilu patta panna ei sünni, siis vaatamisega on hoopis teine lugu. Selles filmis on õhustik, milles on hea olla. Igav ei hakka ja ilus on: mida sa hing veel igatsed.

«Novembri» puhul on eesti vaatajal kindlasti üks oluline küsimus: kuidas, kui hästi või kas üldse on Sarnet suutnud edasi anda Andrus Kivirähki raamatut «Rehepapp ehk November». Kivirähk on oma raamatuga juba peaaegu 17 aasta vältel kujundanud veidral moel eestlaste enesearusaama. Arvan, et lugeja nõustub, kui ütlen, et «Rehepapp» on raamat, mis pole tundmatu teos ka neile, kes raamatut lugenudki pole. See on tekst, mille kaudu tänapäeva eestlane oma eripära tunnetab ning ennast (ja sageli oma tegusid) mõtestab. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Mulle on jäänud ka mulje, et «Rehepapp» on üks lõbus raamat, kuigi võib-olla selline eestlaslikult tume-eneseküüniline. Enam ei ole ma selles aga kindel. Kuna ma seda märgilist raamatut aga lugenud ei ole, siis puudub mul vähimgi arusaam, millisel moel Sarneti film on või ei ole seotud raamatuga. Seega saan arvata midagi üksnes filmist.

Tagasi üles