Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/16/6348099t1head0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/16/6349009t1hc8be.jpg)
Rainer Sarneti uus kauamängiv film «November» on väga ilus film. Öeldakse aga, et ilu ei sünni patta panna, ning ega ilusatest kaadritest eesti filmis puudust ei ole. Sarnet kannab seda ilu mitte ainult mõne kaadri võrra, vaid enam-vähem läbi kogu veidi vähem kui kaks tundi kestva filmi. Ning kui ilu patta panna ei sünni, siis vaatamisega on hoopis teine lugu. Selles filmis on õhustik, milles on hea olla. Igav ei hakka ja ilus on: mida sa hing veel igatsed.
«Novembri» puhul on eesti vaatajal kindlasti üks oluline küsimus: kuidas, kui hästi või kas üldse on Sarnet suutnud edasi anda Andrus Kivirähki raamatut «Rehepapp ehk November». Kivirähk on oma raamatuga juba peaaegu 17 aasta vältel kujundanud veidral moel eestlaste enesearusaama. Arvan, et lugeja nõustub, kui ütlen, et «Rehepapp» on raamat, mis pole tundmatu teos ka neile, kes raamatut lugenudki pole. See on tekst, mille kaudu tänapäeva eestlane oma eripära tunnetab ning ennast (ja sageli oma tegusid) mõtestab. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud.