Tajuintensiivsusest suletud ruumis

Viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Kersti Heinloo debüütlavastus «Lift» on lisaks Veera Marjamaa dramaturgias väljenduvale sisutasandile ka selgelt ja kontseptuaalselt vormiteadlik tervik: viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi, omamoodi piirsituatsiooni, mille keskkond on nii visuaalselt kui heliliselt atraktiivne, omades sellise läbipaistmatu meediumina iselaadi väärtust.

Tellijale

Selles mõttes tingib lavastuse vorm ka mängu- ja analüüsireeglid ning pole mõtet neist mööda vaadates vaidlustada sisu väljendamiseks valitud vahendeid. Eriti veel arvestades, et olen lavastuse vanuselisest sihtgrupist mõnevõrra vanem ega oma seega õigustki noorema põlvkonna aistingute autentsuses kahelda. Siiski, just soov neid tajusid ka ise tunda annab võimaluse valitud väljendusvahendite kõnekamaid ja kahvatumaid külgi kõrvutada.

Tegemist ei ole noorte süvapsühholoogilise pihtimusega, vaid pigem valu visualiseerimise ja selle kaudu ka leevendamisega. Keskkonna keskne moodustaja on kahtlemata Kristjan Suitsu loodud lavaruum oma liftikuubiku, ekraani ning valgusmängudega, millega resoneerub Hendrik Kaljujärve tundlik muusikaline kujundus.

Tagasi üles