L, 1.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tajuintensiivsusest suletud ruumis

Madis Kolk
, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik
Tajuintensiivsusest suletud ruumis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi.
Viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi. Foto: Gabriela Liivamägi

Kersti Heinloo debüütlavastus «Lift» on lisaks Veera Marjamaa dramaturgias väljenduvale sisutasandile ka selgelt ja kontseptuaalselt vormiteadlik tervik: viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi, omamoodi piirsituatsiooni, mille keskkond on nii visuaalselt kui heliliselt atraktiivne, omades sellise läbipaistmatu meediumina iselaadi väärtust.

Selles mõttes tingib lavastuse vorm ka mängu- ja analüüsireeglid ning pole mõtet neist mööda vaadates vaidlustada sisu väljendamiseks valitud vahendeid. Eriti veel arvestades, et olen lavastuse vanuselisest sihtgrupist mõnevõrra vanem ega oma seega õigustki noorema põlvkonna aistingute autentsuses kahelda. Siiski, just soov neid tajusid ka ise tunda annab võimaluse valitud väljendusvahendite kõnekamaid ja kahvatumaid külgi kõrvutada.

Tegemist ei ole noorte süvapsühholoogilise pihtimusega, vaid pigem valu visualiseerimise ja selle kaudu ka leevendamisega. Keskkonna keskne moodustaja on kahtlemata Kristjan Suitsu loodud lavaruum oma liftikuubiku, ekraani ning valgusmängudega, millega resoneerub Hendrik Kaljujärve tundlik muusikaline kujundus.

Märksõnad
Tagasi üles