Miks kodumaised telesarjad on välismaistest popimad?

Hispaania-Itaalia-Prantsusmaa ühistööna valminud, 40 miljonit eurot maksma läinud ja filmiportaalis IMDB 10st reitingupunktist 8,5 saanud «Noor paavst» viis kinostaar Jude Law’ telemaailma koorekihi hulka. Esimesest ameerika päritolu paavstist kõnelev draamasari on juba pälvinud kriitikute heakskiidu Itaalias, Suurbritannias ja Iirimaal, kuid Eesti põhikanalitesse seda sarja veel tulemas pole. Foto: SCANPIX

Kunagi vaatas enamik meist sarju «Sõbrad» ja «Salatoimikud». Kellele ei kõlvanud «Meeleheitel koduperenaised», sellele oli «Lost». Moefirmade sisuturundus muutis «Seksi ja linna» lõpuks naeruväärseks, sest vaatajate hulga poolest oli see väärt mitut Vogue’i. Tänapäeval, võib-olla siis, kui näosaate hooaeg läbi saab, räägime me veeautomaadi juures ehk vaid ETV pühapäevaõhtusest krimisarjast. Kuhu on jäänud sarjad, mis kõnetavad vaatajaid ühtemoodi Ameerikast Armeeniani?

Eestis on kolm põhikanalit, millest igaühel veel ka väiksemad sõsarkanalid. Lisaks hulk kusagil mujal kokku pandud ja subtiitritega varustatud sarja- ja filmikanaleid, rääkimata voogedastusteenustest. «Maailma mastaabis pole televisioonis kunagi olnud nii palju raha ja nii palju kanaleid kui praegu,» ütleb Kanal 2 programmijuht Olle Mirme.

ERRi hankeprogrammide ostja Tiina Annuse hinnangul on summad, mis telesarjade tootmises üle ilma ringlevad, kirjeldamatult suured. «Tundub, et pea iga järgmise sarja eelarve teeb uue rekordi,» räägib Annus. «Kallimate draamasarjade tunnise osa tootmisele kulutatakse väidetavalt 10 miljonit dollarit, aga see pole piir, suuremagi eelarvega on tehtud.» Annuse arvates on valik paisunud nii suureks, et kahjutundega peab kaaluma, mida välja jätta, sest eetriaega ja raha kõigele lihtsalt ei jätku.