Berlinale päevik 3: Teddy Award ja seksuaalvähemuste võidukäik

«Meestevihkajad».

FOTO: Kaader filmist

Berlinale on tuntud oma LGBT (lesbi-gei-biseksuaalne-transsooline) fookuse poolest. Viimase raames antakse igal aastal välja ka Teddy Award. Tänavu pärjati auhinnaga Sebastian Lelio hingestatud draama «Fantastiline naine» («Una Mujer fantastica»).

LGBT filmide rivis astus oma uue filmiga «Meestevihkajad» («The Misandrists») üles ka Berlinale lemmikpoiss – provotseeriva filmikeelega Bruce LaBruce. Režissööri uues filmis on aasta 1999, tegevuspaigaks on Ger(wo)many. Suur Ema (varasemalt LaBruce’i filmist «The Raspberry Reich» tuntud Susanne Sachße) on võtnud enda hoole alla seksuaalselt kuritarvitatud tüdrukud. Armastajate armeeks ristitud naistel on ainult üks eesmärk – hävitada mehed.

Tegu on läbinisti provokatiivse, kohati hirmutava radikaalfeminismiga laetud linateosega, mis ülistab naisi ning lammutab kõik, millel võib olla mingitki seost meessugupoolega, ja hoidku küll – peenisega. Samas suudab LaBruce visata õnnestunud nalju geiporno teemadel. Enne filmi algust küsib Labruce ka retooriliselt naljatledes: «Miks ***** peaks üks gei mees feministlikku filmi tegema?»

Omal moel on tegu ühe põnevama ja stiilsema filmiga tänavuses Berlinale valikus. Näeme aegluubis üles võetud padjasõjakaadreid, Suurt Ema kandmas nunnakostüümi, millele lisab kontrasti veripunane huulepulk. Filmi erootilised lõpuminutid on kui kirss tordil.

Tuleb tõdeda, et ühiskond on aga tugevalt kallutatud, isegi silmakirjalik. «Meestevihkajad» võtab meestel munad maha, aga publikul on ikka naljakas. Ehk on põhjuseks LaBruce’i sotsiaalse närvi tunnetus ja oskuslik brutaalse satiiri suunamine? Igal juhul on kaheldav, et keegi oleks naernud, kui olukord olnuks vastupidine ning piinalaual lebanuks naine.

«Casa Roshell».

FOTO: Kaader filmist

Märksa sõbralikum on Mehhiko ja Tšiili koostöös valminud dokumentaalfilm «Casa Roshell», mis viib publiku samanimelisse klubisse. Méxicos asuv Casa Roshell on pelgupaik meestele, kel väljaspool klubiseinu end iseendana väljendada ei õnnestu. Viimast eelkõige hirmust ühiskonna hukkamõistu ees.

Varem lühifilmidele keskendunud Camila José Donoso kujutab transnaiste elu tunnetuslikult ja kaunilt. Kaadrid on klubitulede tõttu kaetud salapärase karmiinpunase värvilooriga. Naiste kleidid säravad kutsuvalt ja klubi perenaine Roshell hõljub ringi kuningannana.

Film kujutab transnaiste suhteid klubi külastavate meestega, nende ootusi elule, armastusele. Samas kajastab film ka survet, mida avaldab ühiskond. Inimesed elavad ­kaksikelu – nii mõnigi klubikülastaja on igapäevaelus tõeline macho, tätoveeringute, lihastes käte ja valge maikaga. Kõlavad ka repliigid: «Ma teen nädal aega tööd: klubikülastus on mu autasu».

Nii «Casa Roshell» kui «Fantastiline naine» on täidetud inimliku soojusega – sellest ka põhivõistlusprogrammi kuuluva «Fantastilise naise» edu. Soojust on vaja. Eriti seetõttu, et seksuaalsus poolitab jätkuvalt ühiskonda: ühel pool on maailmaparandajatest mõistjad, teisel pool konservatiivid, kelle arvates võiks maailm säilida muutumatuna, nagu kinni pitseeritud konserv. Radikalism on omane aga mõlemale poolele, ja see on vägagi hirmutav.

«Casa Roshelli» ja «Fantastilise naise» sõnum on lihtne ja kaunis: kõik on inimesed, ühes oma soovide ja mitmekihilisusega.

Tagasi üles