Kuidas jagada armastuse sõnumit?

Jaapanlased piinavad kristlasi.

FOTO: Kaader filmist

See on film, mille kinolinale toomisega on Martin Scorsese tegelenud ligi 25 aastat oma elust – ometi ei tundu see aeg sugugi kummaliselt pikk, sest «Vaikus» tõstatab küsimusi, mille vastused võivad ajas, erinevas olukorras ja teistsuguses meeleseisundis muutuda ning mille peale võib vabalt mõelda ühe veerandsajandi või kogu oma elu. Need on sügavad religioossed, filosoofilised ja eetilised küsimused; vastused neile tulevad ja lähevad ning iga kord peab need enda jaoks uuesti mõtestama ja läbi tunnetama.

Film on Shūsaku Endō romaani põhjal valminud lugu kahe katoliku misjonäri, Sebastião Rodriguese (Andrew Garfield) ja Francisco Garupe (Adam Driver) kannatusterohkest Kolgata teest 17. sajandi alguse Jaapanis, mil kristlus oli seal ametlikult keelatud religioon ning selle järgimine karistatav ristilöömisega. Kahe misjonäri eesmärk oli kohtuda oma õpetaja isa Cristóvão Ferreiraga (Liam Neeson), kes oli kuulduste kohaselt oma usu maha salanud, Kristuse pildi peale sülitanud ning elavat nüüd oma kohaliku naise ja lastega rahulikku budistlikku elu.

Rodriguest ootavad ees Kristuse kannatustega sarnanevad väljakutsed: tema teejuhiks saab kohalik Juudas Kichijiro (Yôsuke Kubozuka), oma meelekindlusetuses kohati isegi veidi groteskne karakter, kes on valmis teda iga kell üles andma, oma usku salgama ning hiljem pattu kahetsema. Rodriguese teele saadab spirituaalseid piinu saatanlik diktaator Inoue Masashige (Issey Ogata), kes näib väga hästi teadvat, et kõige talumatum põrgu ei pruugi olla mitte inimesest väljaspool, vaid inimese enda sees – ning palju keerulisem kui kellelegi igatsetud märtrisurm kinkida on lasta inimesel oma sisemisele põrgule otsa vaadata.

Tagasi üles