Aeg armastada, aeg andestada

Janette Winterson

FOTO: Getty Images

2016 oli kirjandusilmas tähtis aasta, mil tähistati laialt niihästi 400 aasta möödumist Cervantese surmast kui ka 400 aasta möödumist Shakespeare'i surmast. Mõlemad suurmehed lahkusid siitilmast 23. aprillil, jüripäeval. Nii et sel päeval, kui need kaks meest kõrvad pea alla panid, pühitseti meie maal ametisse selle suve karjaseid, kellel pidid karja-, ussi- ja hundisõnad juba selged olema, tühisest võlukunstist rääkimata. Nii et meie siin võiksime 23. aprilli laiendada raamatu-, roosi- ja ussisõnade päevaks.

Paar-kolm aastat enne seda suurt surma-aastapäeva mõtlesid Hogarth Pressi toimetajad isekeskis, mida tähtpäeva puhul ette võtta, kuidas seda tähistada, ja siis tuli neile pähe, et mitte keegi pole mitte kunagi Shakespeare'i romaanide ainetel avaldanud tervet romaanisarja. Kõikvõimalikke töötlusi on muidugi olnud sadade kaupa, aga tervet sarja veel mitte. Mõeldud-tehtud, hakkasid telefonid helisema ja serverid surisema, kui toimetajad pöördusid maailma parimate kirjanike poole palvega valida välja oma näidend, mille ainetel kirjutada romaan.

Kirjanike hulgas ei ole mitte ainult ingliskeelsed autorid, vaid näiteks ka norra krimikirjanik Jo Nesbø. Oma valiku on teiste hulgas langetanud Howard Jacobson, Margaret Atwood, Ann Tyler ja Gillian Flynn. Eesti keeles algabki sari just nende autorite raamatutega: Jacobson on valinud «Veneetsia kaupmehe», Ann Tyler «Tõrksa taltsutuse», Margaret Atwood «Tormi» ja Jeanette Winterson, kelle raamat sarja avas, «Talvemuinasjutu». Tuletaks siinkohal meelde, et eelmine selline suurejooneline raamatuprojekt oli Šoti kirjastuse Canongate müüdisari, kuhu oma panuse andsid niihästi Atwood kui ka Winterson. Nii et ei saa öelda, et suured kunstnikud tellimustöid ei tee. Teevad ikka, kui aga tellimus on põnev väljakutse.

Nüüd on Hogarthi Shakespeare'i-sarja esimene raamat eesti keeles ilmunud. Nii nagu müüdisarja puhul teadis Winterson otsekohe, millisest müüdist tema oma raamatu kirjutab – eks ikka Atlasest, kellest muust –, oli talle ka otsekohe selge, millise näidendi ta romaaniks teeb. Lapsendatud lapsena ei saanud see loomulikult olla miski muu kui «Talvemuinasjutt», Wintersoni isiklik lemmik ja üks Shakespeare'i vähem tuntud näidendeid.

Autori pandud pealkiri «The Gap of Time» (ajalünk) on vahetanud tähendust ja sellest on saanud «Sel pikal ajal». Mis teha, kui meil on ainult üks trükis avaldatud Shakespeare'i näidendite tõlge ja seal on just selline interpretatsioon. Winterson ise peab siiski silmas lünka ajas, mis selle näidendi ja ka romaani puhul suurt rolli mängib.

Eelmise kevade Londoni raamatumessil, kus Winterson oma raamatust rääkis, esitas ta kuulajatele põhjaliku ettekande 17. sajandi teatritraditsioonist, selgitades, et näidendite tegevus ei saanud kohe alguses hooga pihta hakata, sest müüjad käisid alles ringi ja rahvas ostis õlut ja üle selle lärmi ei olnud õieti midagi kuulda. Ja et näitlejad pidid laval tõsiselt pingutama, et üle kõrtsilärmi rahvani jõuda.

Kujutagem vaid ette, kuidas Eesti Draamateatri suures saalis käib hullem melu kui 1990ndate alguse Hellas Hundis, ja saab ühe Shakespeare'i aja teatri ehk kokku küll. Ei mingeid monomõtisklusi. Lisaks leidlapse temaatikale tõi Winterson «Talvemuinasjutu» puhul välja veel ühe olulise joone, mis seda enamikust Shakespeare'i näidenditest eristab: selles ei ole enam hunnikute kaupa veriseid mõrvu, misogüüniaga on tehtud lõpp, enam ei tapeta naisi, hunnikute kaupa ja veriselt, vaid kõik kolm naispeategelast elavad näidendi lõpuni.

«Talvemuinasjutt» jõudis lavale 1611. aastal, raamatuks sai 1623. Sitsiilia kuningas Leontes ja Böömimaa kuningas Polixenes on lapsepõlvesõbrad. Polixenes tuleb Leontesele külla ja kui ta on juba pikalt sõbra külalislahkust tarvitanud, tahab koju tagasi minna. Leontes saadab oma kaasa Hermione sõpra veenma ja too võtab naist kuulda, mispeale Leontes saab hirmus armukadedaks ja arvab, et ta naise tulevane laps on hoopis sõbra oma.

Laps kõrvaldatakse ja Hermione sõbratar Paulina viib lapse Leontesele näha. Too aga laseb lapse minema viia, tüdrukule pannakse nimeks Perdita ja ta kasvab üles kusagil Böömimaal, kus tema arvatava isa Polixenese poeg temasse armub. Muidugi keerab see lugu iseendale mitu tiiru peale, enne kui kõik õnneliku lõpuni jõuab. Ja mitte kedagi ei tapeta. Vastupidi, toimub suur leppimine.

Winterson on üles ehitanud üsna sarnase loo, mille ta on paigutanud Inglismaale ja USAsse. Sitsiilia asemele on Winterson valinud nüüdisaegse Londoni kogu oma armutu rahahimulise investeerimispangandusega ja Böömimaa asemele Ameerika Ühendriikide New Orleansi meenutava lõunaosa. Endine pankur Leo on end kenasti sisse seadnud ja ajab karmisõnalise assistendi Pauline'i abil hunnikute kaupa raha kokku. Tal on lapsepõlvesõber Xeno, voolava seksuaalsusega inimene, kellega ta juhuse tahtel lapsepõlves samasse internaatkooli sattus ja kellest sai ta esimene armastus. Ja tal on imearmas abikaasa MiMi, kodanikunimega Hermione, prantsuse lauljatar, kellest Xeno abiga tema naine sai.

Lugeja saab kiirelt teada meeste omavahelise suhte arenemise loo ning välja joonistuvad ka kõik teised suhted, millest põimub kokku see ämblikuvõrk, mille keskpunkti sünnib üks väikene tüdruk, Perdita.

Winterson on võtnud aega, et tuua lugejani eri keskkondade eripärad, nii saame üsna täpselt teada, kuidas käivad asjad investeerimispankurite peades ja kontorites, mis toimub Pariisi tänavatel. Pariisis on üks tema erilisi lemmikuid – niihästi raamatus kui ka elus – raamatupood Shakespeare ja Company. Sinna on ta pannud töötama MiMi ja kunagises noorpõlves ka Xeno, romaanist käib läbi selle endine omanik George, kelle tütar Sylvia praegu poodi peab.

Pariisil ja iseäranis sellel raamatupoel on Wintersoni elus suur roll ja seda on lugedes tunda. Samamoodi kiirelt ja tõhusalt toob ta lugejani lõunaosariikide hääled, lõhnad ja armastuse muusika vastu. Wintersonile omaselt ei raiska ta selle peale kümneid tuhandeid tähemärke, vaid mõistab hakkama saada vähesega – suur romaan ei pea koosnema sadadest tuhandetest tähemärkidest. 

Ajalünk seisneb romaani puhul selles, et kui kõigepealt näidatakse lugejale loo seda poolt, kus tegutseb – kasvab, armub, armastab, kahtlustab, vihkab – Leo Kaiser, siis romaani teine pool toimub viisteistkümmend aastat hiljem Ameerikas, kus andekaks lauljaks kasvanud Perdita hakkab kasuisa sünnipäeva tähistama.

Lugeja loomulikult juba teab, kes Perdita on ja miks sel tumedanahalisel mehel on valge tütar, aga ehkki tüdruk teab algusest peale, et ta on lapsendatud, ei tea ta oma päritolust kõike. Sel päeval aga hakkavad sündmused arenema metsiku kiirusega, mängu tulevad niihästi «Tagasi tulevikku» filmist tuttav auto DeLorean kui ka Oidipus-Koidikus, mineviku sogastest vetest ujub välja Xeno, kellest vahepealsete aastatega on saanud edukas mängude väljamõtleja, ja tema viimane mäng langenud inglist ja tema tiivasulgedest on imelisel kombel seotud kõigega, mis on toimunud Xeno ja tema kunagiste sõprade elus.

Nagu eespool juba öeldud, lõpeb «Talvemuinasjutt» suure leppimisega. Tee on pikk ja käänuline ja võtab ikka mitu päeva. Huvitav on see, et hoolimata oma katkestavast olemusest on ajalünk andnud vähemasti ühele inimesele normaalse elu. See on Perdita, kes on isa Leo viha eest ära saadetuna saanud kasvada üles armastavas ja hoolivas keskkonnas.

Nii et kui Inglismaal ongi kõik täiesti segi, inimestevahelistest suhetest on alles jäänud ainult Leo ja Pauline'i välja kujunenud töösuhe, siis lõppkokkuvõttes on see julm lahendus olnud hea. Võib vaid ette kujutada, kuidas on kasvada üles vihkamisest ja kahtlustustest tulvil kodus. Sellist saatust ei taha vaenlaselegi.

Kui lugu läbi, siis raamat veel läbi ei saa. Winterson on kirjutanud raamatule väljajuhatuse. Shakespeare'ist, psühhoanalüüsist ja Perditast. Tasub lugeda.

Jeanette Winterson «Sel pikal ajal»

FOTO: Raamat

Jeanette Winterson «Sel pikal ajal»

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Varrak 2016, 256 lk

Tagasi üles