Teatrilaval näidati pornograafiat puuviljadega
Kinoteater!

Kinoteatri uuslavastus «Ei Tao» tegeleb pornosõltuvusega, lavastuse idee autor ja esitaja Sander Rebane.

FOTO: Siim Vahur

Kanuti Gildi Saalis hõljub uduvine, lahtikäiva diivani ümber vedelevad salvrätikuid meenutavad lund, mida Tartu maratoniks valmistujad sellel aastal nii väga igatsevad. Kogenud pornofilmide vaataja jaoks võiks sellega ka kogu arvustus lõppeda, sest nende jaoks on kõik edasine ilmselge. Kui aga sellist seost ei teki kohe esimestel minutitel, siis saab pornokauge vaataja n-ö ree peale alles siis, kui valges kitlis Sander Rebane oma ja lavastaja Paavo Piigi uurimustöö viljad puust ja punaseks teeb. 

Lavastus «Ei tao» on nagu populaarteaduslik dokumentaalfilm, mida tänapäeva noored meelsasti sisse ahmivad. Moraalinoodid ja faktid pornotööstuse telgitagustest on kokku põimitud ühtseks tervikuks isikliku kogemuse ning lapsepõlve nostalgiaga. Ehk siis nagu tänapäeva üliintensiivses pornos erutatakse ka siin publikut ikka peaaegu kõigist närvipunktidest tugevalt ja korraga. Seetõttu vahetab lavastuse ainus näitleja Sander Rebane rolle ülihelikiirusel: kord on ta Peeter Paan, siis teadlane, seejärel jälle tema ise. Kuigi kohati on raske järge pidada nii rollidel kui tekstil, köidavad need kiired ümberlülitused tähelepanu. Samuti tekib sportlik hasart – kui mitmel viisil saab laval näidata eneserahuldamist ilma, et seda otseselt tehtaks.

Tuleb välja, et neid viise on rohkem, kui arvata oskab. Kõige ilmekam on hetk, kui Sander Rebane masseerib kogu ihu ja hingega pooleks lõigatud greipi. Kuigi toimuv on siililegi selge, on see totter, sest ühel hetkel on kogu tähelepanu sellel, et tegemist on ikkagi lihtsalt ühe puuviljaga, millest kahe näpu abil mahla välja pressitakse. Kogu stseen eksootiliste puuviljadega on meelelahutuslik ja eriti raskeks läheb tõsise näo hoidmisega lõpus, kuna mängu tuleb arbuus, mille mahla pritsmed lendavad esimese reani välja ning lõhn jõuab veel kaugemalegi.

Korra pannakse publiku raudsed närvid proovile, kui Rebane seletab ühele naisele publikust viimse peensuseni ära oma kogemuse internetipornosõltuvusega. Sellel hetkel muutub saal kuidagi eriti väikseks, sest täistulede valguse paistab kõigi näoilme. Aga nagu öeldakse halbades reklaamides – see ei ole aga veel kõik…. 

Moraalinoodid ja faktid pornotööstuse telgitagustest on kokku põimitud ühtseks tervikuks isikliku kogemuse ning lapsepõlve nostalgiaga. Ehk siis nagu tänapäeva üliintensiivses pornos erutatakse ka siin publikut ikka peaaegu kõigist närvipunktidest tugevalt ja korraga.

Naiste osakaal lavastuses on peaaegu olematu. Esiteks figureerivad nad mitmes illustreerivas videoklipis, teiseks võtab lavastuses sõna Sandri vanaema. Elukogenud naise arvamus on efektsem kui näitleja aastapikkune pornopaast, millest ta näitab väljavõtted videoblogist. Sellised reality tv-st tuntud pihitoole on juba üksjagu nähtud ning jutt nendes väga ei erine. Pahed on küll erinevad, aga räägitavat tead sõna-sõnalt ette. Rääkimata lahendusest, kus üks sõltuvus asendatakse teise natuke tervislikuma sõltuvusega. Seetõttu on värskendav kuulata, kuidas vanaema mõistab teemat, millest räägitakse harva isegi väga lähedastes suhtes.

Kui Sander Rebase jaoks on üksi laval möllamine esmakordne, siis Kinoteatri jaoks on isikliku kogemuse ja ühiskondlikult hella teema sidumine tervikuks see, mille järgi neid teatakse ja mida neilt tegelikult oodatakse. Lisaks aastavahetusele ETVs. Tegu on kollektiiviga, kelle lavastusi ootab huviga iga endast vähegi lugupidav kultuurihuviline noor ja kelle etendusi vaatavad ka need, kes teatris pigem ei käi. 

Seetõttu ongi raske ennustada, et mis ja kuidas võiks kellelegi meelde jääda. Kindel on see, et kes julgeb teadmistega hiljem seltskonnas hiilata, võidab suhtluspunkte – võib-olla mitte nii väga tarkusepunkte, kuid julguse omi kindlasti. 

Ilmselt võib sellest lavastusest olla abi ka moodsa aja tööintervjuul. Mõelda vaid, kui tihti on CVsse märgitud huvina teater ja kui tulevane tööandja küsib, et mis oli viimane lavastus, mida kandidaat vaatas ja tema vastab, et selleks oli «Ei tao». Ütleme, et sellel juhul ei ole vaja tööintervjuu lõpus küsida, et kas kandidaat usub tulnukatesse. See on millegipärast üks neist jaburatest küsimustest, millega tänapäeva personaliinimesed armastavad tööotsijaid proovile panna.

ARVUSTUS

«Ei tao»

Idee ja esitus Sander Rebane

Lavastaja, dramaturg Paavo Piik

Helikujundus Veiko Tubin, valguskujundus Emil Kallas, lavakujundus Kristjan Suits

Esietendus 17. veebruaril Kanuti Gildi Saalis (Kinoteater)

Tagasi üles