Chalice'ist Voorandini ehk Vabariigi sünnipäevakontsertide kirkamad hetked

Jarek Kasari "Minu inimesed" on absoluutne 24. veebruari klassik. Foto: JUSS SASKA

Tänavuse vabariigi sünnipäevakontserdi lavastab Jaak Prints, jõudu talle selles! Postimehe kultuuritoimetus otsustas vaadata, millised heliteosed on viimase kümne aasta jooksul vabariigi aastapäeva kontsertidest meelde jäänud ja millised seda ei suutnud.

Nii mõneski mõttes on sellise piduliku kontserdi koostamine ja lavastamine vägitükk, sest terve nahaga pole sellest praktiliselt võimalik pääseda – riik on tõsine asi ja see nõuab oma. Kuidas laveerida riigi ja kunsti, rahvusromantika ja moodsuse, kivistunuma ja vedelama vahel? Eklektika on pidanud valitsema ja eklektika on ju teadupärast pirtsakas.

Kuid kümme aastat kümneks aastaks, elu ei oleks pooltki nii meeldiv, kui ei saaks reeglitest üle astuda. Esimesena võtame hoopis kuulata presidendilugudest ehk kuulsaimat ja kõnetanuimat – Jarek Kasari «Minu inimesed» 2006. aastast. Eesti Vabariik sai siis 88-aastaseks ja Arnold Rüütel oli viimast aastat president. Üritus toimus Estonias, kava koostas Tõnu Kaljuste, lavastajaks Tiit Ojasoo.

2008. aastal tähistas Eesti Vabariik 90. sünnipäeva. Selleks puhuks oli kontserdi koostamine usaldatud taas kord Tõnu Kaljustele, lavastajaks oli kutsutud Peeter Jalakas. Kontserdi toon oli üllatavalt kaasaegne, kuid nii mõnegi jaoks pidupäeva jaoks vist liialt tõsine. Tipphetkeks kujunes sel tumedamal korral võimas Soome akordionimees Kimmo Pohjonen.

2009. aastal peeti kontserti Jõhvis, lavastajaks idavirulane Üllar Saaremäe. Saaremäe ideeks oli kududa muusikaline sündmus ümber Ida-Virumaaga seotud nimede. Märksõnaks olid ka kultuurilised kihistused. Üheks kontserdil esinejaks oli Kohtla-Järve päritolu Eesti indie-sümbol Röövel Ööbik ja nende lendlev «Thulelohe».

Päris palju räägiti aastapäevakontserdist 2012. aastal, mil kunstilise juhina astus üles Vaiko Eplik. Epliku lähenemine oli varasematest vähem akadeemiline ja see tõi endaga kaasa, nagu sellistel puhkudel ikka, nii rõõmu kui ka nurinat. Nii mõnelegi jäi sellest korrast meelde shoegaze-bändi Imandra Lake'i kaver Rene Eespere loost «Ärkamise aeg». Seda võib nimetada rahvusromantikaks selle kõige inimlikumas tähenduses.

2014. aastal jõudis kontsert taas kord Pärnusse, kunstiliseks juhiks Pärnust pärit teatriuuendaja ja ansambli Genialistid frontman Ivar Põllu. Kontserdil astusid üles ka abielupaar Silver Sepp, omaehitatud instrumentidega folkmuusik, ja Kristiina Ehin, rahvuspoetess. Kuulakem siis Silver Sepa laulu sellelt peolt.

2015. aastal korraldati kontsert Jõhvi kontserdimajas. Lavastajaks oli Mart Koldits. Kriitikas heideti kontserdile ette teatavat segasust, ambitsiooni läbitungimatust. Läbivaks sellel spektaaklil osutus Jaan Pehki kehastatud tavaline mees. See Jaan Pehki kehastatud tavaline mees esitas ka Orelipoisi laulu «See alles jääb». Väga kohane ühe riigi sünnipäeva puhul, sest riik peabki alles jääma, muidu pole mõtet riiki teha. Videot sündmuselt küll polnud võtta, nii et olgu siin väike asendusvariant.

Möödunud aastal peeti kontserti Estonias, kunstiliseks juhiks juba kogenud tüürimees Tõnu Kaljuste. Klassikaline kohtus taas kord modernsega ja meenutagem, et üks esinejatest oli Trad.Attack! lauluga «Kooreke». Suurt tähelepanu nii poolehoiu kui ka nurina mõttes (nagu kombeks) pälvis Kadri Voorandi vokaalne jalutuskäik läbi Tormise loomingu, kuid selle linki pole kahjuks võtta.