Enn Säde ajab oma mälestustega juttu

Ilmamehe Vadim Želnini juures Vellaveres, 1975. Valmib Rein Marani film «Looduse hääled». Foto: Vallo Kepp

Inimene püsib koos oma mälestustes. Võtke mälestused ära ja inimene lakkab olemast, ütleb mälupiltide autor Enn Säde.

Enn, niikaua kui ma mäletan, olete alati väga viisakalt pahandanud, kui oleme jälle mõne faktiga eksinud. Meie tutvuski algas ilmselt ühest sellisest apsakast, vist oli see siis, kui Postimehe viktoriinis küsiti Jüri Müüri ja nimetati teda SSis teeninud filmimeheks. Aga häält olete teinud ka siis, kui me lihtsalt ei mäleta. Korra koguni prahvatanud, et ajakirjanduse kultuurimälu on katkemas.

Mitte ainult ajakirjanduse puhul ei ole see nii. Kultuurimälu katkemisest, õigupoolest ajaloomälu katkemisest on tänapäeval küllap põhjusega räägitud. Uus uljas põlvkond mäletab üksnes seda, millal üks või teine tehnoloogiline jubin/vidin turule ilmus. Jälle üks ennesõjaaegse sauruse torisemine? Vaadake Eric Hobsbawmi «Äärmuste ajastust» autori vihjet «täiesti aruka Ameerika tudengi kohta, kes küsis, kas väljend II maailmasõda peaks tähendama seda, et on olnud ka I maailmasõda».