Nädala plaadid. Mis tantsima? Meil on homme käikulaskmine

Pedigree Foto: Joonas Rahusaar

Pedigree

Standard Sundown

Hinne: 4

Dead Furies

No Talking All Action

Fuck Art Let's Dance

Hinne: 3

Miks kirjutada Pedigree ja Dead Furiese uutest plaatidest kokku? Kõigepealt, miks ka mitte, paber ju ei tõrgu,  teiseks, mõlemad on esimese puhul tinglikumalt ja teise puhul vähem tinglikult uued eesti rokiplaadid, ja kolmandaks võiks teatava ühenduslülina esile tuua, et Dead Furiese frontman Ardo Kivi (ka enneaegu tegevuse lõpetanud Tallinn Daggersi boss), musitseeris – kasutaksin siinkohal seda sõna, sest sellest võib arvustuse hilisemas osas veel abi olla – omal ajal ka Pedigrees ning teeb episoodiliselt kaasa ka praegu.

Pedigree on vana bänd (90ndatest), Dead Furies uus (vist eelmisel aastal moodustatud). Pedigree kohta on pidevalt ja isegi tüütuseni öeldud «Eesti industrial’i lipulaev», kuid samas on see tõsi. Võiks sellega ka öelda, et Pedigree kannab endas teatavat traditsiooni ja järjepidevust. Vaatamata sellele, et Pedigree on industriaalsuse, automatiseerituse ja seega loomu poolest mitteautentsuse produkt – heidame pilgu kasvõi plaadi nimele ja kaanele, millel näeme paistmas ühte «standardiseeritud päikeseloojangut» –, on neis ikkagi midagi autentset, nad on real. Küsimus, kas real on hea või halb, on siinkohal juba natuke laiem küsimus. Pedigree esindab midagi.