Tartus uuritakse, miks eestlased peavad kannatamist pühaks

Lavastuses mängivad Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs (alumine). Foto: Must Kast

Eesti Vabariigi sünnipäeval esietendub Tartus lavastus «Peks mõisatallis». Teatri Must Kast kinnitusel on tegemist humoristliku sissevaatega eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine. Trupi ühisloominguna sündinud lavastus lähtub ideest, et me oleme õppinud kannatamist pühaks pidama.

Isegi Märt Avandi kriiskas «Tujurikkuja» sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: «Kannatame äraaaaaa!» Jah, kannatamegi. Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.

Birgit Landbergi lavastus küsib, kas tegelikult on kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada? Või on meile maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel.

Lavastaja meenutab, et teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat, tantsu, mida esitasid talumehed, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma «paar piitsalööki» ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: «Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!» Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?

24. veebruaril Genialistide Klubis esietenduvas lavastuses arutletakse eestluse teemadel nii, nagu Musta Kasti trupp seda näeb. Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo küsivad laval, mis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?

Noored näitlejad leiavad, et EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: «Kes kannatab, see kaua elab.»