Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/15/6076069t1h6682.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/22/6365455t1h1aba.jpg)
François Ozon on üks neist tänapäeva filmirežissööridest, kelle töödest aimdub igatsust eelmise sajandi suurte Hollywoodi lavastajate jutustamisviisi järele. Ozon armastab melodraamat, naisi ja dramaatilisi pöördeid, ning mis eriti huvitav: talle meeldib väga saksa kultuuriruum.
Meenutagem, et üks Ozoni läbilöögifilmidest oli Fassbinderi ainetel vändatud «Veepiisad tulistel kividel», seega pole midagi eriti üllatavat Ozoni valikus teha pealkirja «Frantz» all uusversioon Ernst Lubitschi 1932. aasta filmist «Katkenud hällilaul».
1919, Saksa väikelinn. Anna (Paula Beer) on noor naine, kelle kallim Frantz on hukkunud suures ilmasõjas. Ta elab koos ämma-äiaga ning pole huvitatud uutest kosilastest. «Ma ei taha Frantzu unustada,» ütleb Anna ja eelistab käia hoopis hukkunu haua eest hoolt kandmas.