Aasta oodatuima kontserdi tegijad kergitavad saladuseloori

EV 99 Piduliku kontserdi dirigent Kristiina Poska ja muusikaline juht Erki Pärnoja. Foto: Eero Vabamägi

Kitarrist ja helilooja Erki Pärnojale tuli ettepanek asuda Eesti Vabariigi 99. aastapäeva piduliku kontserdi muusikaliseks juhiks ootamatult ja ootamatus kohas – Jazzkaare kontori uksel, kui ta üle tee jooksvale Jaak Printsile ust hoidma jäi. Printsist oli just saanud sama kontsertetenduse kunstiline juht ja lavastaja. Ühe teise projekti koosolek Pärnojal nende mõtete nahka läkski.

 

«Pidin vaatama endasse, küsima, kas olen selleks valmis. Leidsin, et nüüd on see koht elus. Kui toimetad vaid oma mugavustsoonis, on enesearengu võimalused üsna väikesed. Kui võtad ette suure portsu, on võimalik küpseda ja kasvada. Minu kogenematus sai otsustavaks, sain aru, et see on suur töö ja vastutus, aga tänu sellele et ma ei ole seda varem teinud, oli kergem nõustuda. Väike mõtlemisaeg mul oli, mõtisklesin, arutasin elukaaslasega ja mingite tundidega tegin otsuse,» räägib Pärnoja.

Alles paar päeva tagasi kodumaale sõitnud kontserdi dirigent Kristiina Poska lisab, et riigi sünnipäevakontserdil osalemise ettepanek on üks neist, millest küll saab keelduda, aga see ei ole ilus.

«See on ühtlasi au ja minu jaoks ei olnud küsimustki. Tegelikult oli käesolev nädal planeeritud suurte tulevaste muusikaprojektide üsna pingeliseks kodutööks. Vabariigi aastapäeva kontserdi dirigeerimine on aga auküsimus, sellisel puhul lükatakse kõik muu edasi. Mõtlesin ehk 10 sekundit,» ütleb hõivatud dirigent.

Kristiina Poska ja Erki Pärnoja. Foto: Eero Vabamägi

Aasta oodatuim kontsert ei ole Pärnoja sõnul lihtsalt kontsert, vaid kannab endas ideed, kus eraldiseisvad lood moodustavad terviku, mille sarnast enne kokku pandud ei ole. «Eesmärk on tekitada mitmel kihil kulgev süžee. Me ei taha publikule ette anda, mida nad peavad mõtlema. Me tahaksime, et inimestel oleks võimalus mõelda erinevalt. Muusika ei dikteeri, mida peab tegema või tundma, vaid annab kuulajale vabaduse. Soovitame kuulamiseks aega võtta.»

Kuigi kontserdil lavale astuvate muusikute nimekirja ja lavastuse kontseptsiooni katab praegu veel arusaadavalt saladuseloor, paotab muusikaline juht, et kõikide solistide loomingut iseloomustab rahu ja mõtlemiseks tekkiv ruum.

«Ma ei saa öelda, et solistide valimine oli väga keeruline või väga kerge, aga see oli väga aeganõudev ja on võtnud minu loomingulise poole enda alla väga pikaks perioodiks, aga see on väga põnev.»

Pärnoja on tõepoolest alates novembrikuust peaaegu igal õhtul lavastaja Printsiga kontserdi sisulist poolt arutanud. Lapsed magama, teekann tulele ja koosolek alaku, lisaks veel päevased e-kirjad ja telefonikõned.

«Kontserdi kujundamise aluseks olid meie vestlused. Koostasin esimese mustandplaani, kui polnud veel rääkinud ühegi solisti ega bändiga. Hakkasime Jaaguga seda sirget siis vaatama ja heliriba üht- ja teistpidi muutma. Mõni lugu kujundas süžeed, teine jäi aga välja, panime selle asemele uue, mis kas lähtuks süžeest või toetaks lavastuse lugu. Ümbertõstmist oli ikka üksjagu. See kava, mis tuleb esitusele, ei ole seega meie esimene mõte, vaid on arenenud ja küpsenud pikalt,» räägib ta muusikalisest sünniloost. «Sinna on läinud kogu mõttejõud. Nende lugudega käis nii minus, Jaagus kui ka kunstnik Jaagup Roometis sähvatus ja äratundmine. See on olnud pikk ja aeganõudev protsess, millega mulle meeldis tegeleda.»

Dirigent Poska jaoks esitab kontsert uusi ja teistsuguseid väljakutseid.

«Minu põhiülesanne on tulla oma tavarollist välja. See kontsert on nii stilistiliselt kui ka vormiliselt süntees, millesarnast pole ma varem teinud, seega olen uues olukorras. Et see on nii teistmoodi, mulle meeldibki. Hirmu ei ole, ootusärevus ja rõõm aga küll. Tegemist on väga heade kunstnike ja inimestega. Selles ei ole kahtlustki, et tuleb hea kontsert, pigem on küsimus, kui väga hea see tulla võib,» naerab ta.

Erki Pärnoja ja Kristiina Poska Foto: Eero Vabamägi

Poska teab, et kõik kunstnikud peavad arvestama kriitikaga. «Aga kui sa hakkad liikuma sellest mõttest lähtuvalt, ei ole võimalik midagi teha. See ei toimi. Sul peab olema majakas ja siht, kuhu minna. Kes teeb publikule, kes mitte. Tegelikult jõuab publikuni kõige paremini see, kui teed oma asja, usud sellesse ja keskendudki vaid sellele. Mitte sellele, et teha midagi kellegi jaoks. Sa saad teha ainult muusika ja kunsti jaoks. Kui sinna suunata maksimaalselt energiat ja kontsentratsiooni, hakkavad tekkima positiivsed asjad. See on õige järjekord, teistpidi see ei toimi.»

Pärnoja on hirmudega maadelnud, kuid praegu enam selleks aega ei ole. Proovides on tehtud väga palju nn musta tööd, mille käigus on nõrgad kohad lihvitud.

«Eesmärk on teostada idee võimalikult ideaalilähedaselt. Pluss üllatuda, kuna kaasatud on palju reaalseid inimesi. Energiahulk on suur. Võimalik et seetõttu tuleb tulemus veelgi parem kui plaanisime. Põnev on. Tahaks juba kuulda ja näha, kuidas see kõik kokku saab. Seal pole ju ainult muusika, vaid erinevate vormide kohtumine.»

Poska jaoks keskendub kontsertlavastus eestlaseks olemise tundele. «See on ruum, kus vähemalt minul, kes ma ei ela Eestis, tekib võimalus minna selles tundes, mis saab olla vaid eestlasel, süvitsi ehk tunda eestlaseks olemist. See sunnib selles tundes veel rohkem iseendasse vaatama, see ei avane aga väljapoole, vaid kosmosena sissepoole.»

**

EV99 pidulik kontsert 24. veebruaril
Otseülekanne kell 17.30 ETVs

Jaak Prints – kunstiline juht ja lavastaja

Erki Pärnoja – muusikaline juht

Kristiina Poska – dirigent

Jaagup Roomet – kunstnik