iDeal kampaania

Asi ans ehk Eesti parim indiebänd võtab Vabariigilt sünnipäevamanti

Ans.Andur- vasakult Foto, Lokk, Paju ja Tursk.

FOTO: Hanna Samoson

15 aastat tagasi ehk 2002 avati Tartu Vangla ja Toompea miljonipeldik ning Veerpalu võitis Salt Lake Citys kulla- niimoodi alustab Ans.Andur oma sünnipäevakontserdi tutvustust.

Ja nad jätkavad: sama aasta vabariigi aastapäeval hakkas Paide kultuurimaja keldristuudios Rocki õlle, odavate suitsude, igavuse ja naiivse uljuse najal tegutsema Ans. Andur. Aeg on sünnipäevakontserdiks paigas, kus me oleme vist üldse läbi aegade kõige rohkem esinenud. Kõlavad surematud ja surelikud hitid läbi aastate, millest mõnda pole mängitud Arnold Rüütli valitsusajast saadik.

See on tõsi.

Nüüd on neil ilmunud ka senist loometeed kuidagi kokku sulatav kogumikplaat, topeltvinüülil, ja seda Vabariigi sünnipäeval ka Von Krahlis esitletakse. Algusega kell 21.

Võtsime, nagu öeldakse "nööbist kinni" neliku ( kuhu kuuluvad veel Madis ja Mihkel Kirss ning Gert Pajuväli) ühel liikmel Madis Aesmal aka Tursal ja küsisime asjassepuutuvaid küsimusi.

-Teiega koos esinevad veel Ouu ja Shelton San. Miks nemad?

Ouu on uuematest Eesti bändidest üks kõige lahedamaid ja Shelton Sani tüübid on meie väga ammused sõbrad ja bänd on üks meie kõigi suuri lemmikuid. Meie kõige esimene Tallinna kontsert (Krahlis) oli ka koos nendega ja Vormsi festaril, kus oli meie üldse esimene kontsert, mängisime ka koos. Meil on väga pikk sünkroonis minevik.

-Üritus toimub Von Krahlis, mille kohta mainitakse, et olete seal kõige rohkem esinenud. Kõige rohkem küll, aga kas Krahlis on hea esineda?

Jah, eeldatavasti räägin ka teiste eest, kui ütlen, et see on üks lemmikkohti Tallinnas- kui mitte kõige lemmikum. Nüüd, kus all baaris on lava teises seinas ja seal peal ruumi rohkem ning seetõttu enam trummitaldrikud mööda selga ei kraabi, on veel eriti hea. Lisaks muidugi kõik need mälestused.

Millalgi, kui umbes 10 aastat tagasi iga nädal umbes nelja bändiga üritused toimusid (Zahir oli nende endi meelehärmiks alati viimane ja alustas umbes kell 3), sai seal alatasa taieldud. Karupoja orgunnitud Featuringi peosarja raames näiteks.

-Teil ilmub kogumikplaat. Ainult vinüülil. Miks ainult vinüülil ja miks ilma nimeta?

Vinüül tundub meile nagu paljudele teistelegi soliidne, ilus meedium, mis põhjendatult on jälle popiks saanud. Mõtlesime sellele juba „Öise Bingo“ ( bändi viimane stuudioplaat- J.A) tegemise ajal. Siis jäi see erinevatel põhjustel (raha jne.) siiski tegemata. Umbes eelmisel suvel hakkas mõte sünnipäevaks kogumik teha idanema ja hetkel on see siis käes. Hea, selline moodsal viisil täiesti äkki, paugust ilmunud plaat nagu Beyoncè oma ja muud taolised. Eks pisut oli asi ka selles, et me ei tahtnud väga enne tuututada, kui on kindel, et plaat valmis. 

Nimevariante mõtlesime, aga leidsime üsna alguses, et jätame kogumiku nimetamata ja paneme kaanele lihtsalt suurelt Kaarel Vahtramäe poolt meile SekSoundi aegadel disainitud logo.

-Natuke selline juubeliküsimus. Vaatasin hiljuti taaskord dokfilmi Metallicast, "Some Kind of Monster", kus bändis olid kõigil egod nii suureks läinud, et tuli terapeudi juurde minna. Te olete 15 aastat tegutsenud, kuidas teil egodega ja nende paigalpüsimistega lood on?

Vanasti – umbes 10-12 aastat tagasi näiteks - me ikka karjusime üksteise peale palju rohkem, olime üldiselt märksa kirglikumad. Oleneb inimesest ka, ma näiteks isiklikult olin ikka päris ebameeldiva ja hüsteerilise iseloomuga, juhtiv solvupunn ka. Füüsiliselt kallale kordagi keegi kellelegi ei läinud, aga tõsise tüli momente, kus omavahel näiteks mõneks ajaks keelduti suhtlemast, oli ikka.

Kuigi need põhjused enamasti otseselt muusikaga seotud ei olnud, igasugused muud asjad. Kõik on ikka kõigiga tülis olnud. Nüüd on kõik selle ajaga võrreldes palju rahulikum, oleme leebunud, laisemad ja rahulikumad, vähemalt tundub nii.  

 -Veel üks natuke juubeliküsimus. Mingis mõttes ei tahakski neid juubeliküsimusi esitada, aga vastus huvitaks. Kui nüüd niimoodi mõelda, siis kuidas tunne on, kas muusika on aja jooksul hakanud tulema lihtsamalt või raskemalt või kas on üldse sedalaadi „arengulugusid” mõtet eraldi välja käia?

Isiklikust vaatenurgast on muusika hakanud kindlasti raskemalt – või mitte raskemalt, vaid aeglasemalt - tulema, alguses oli meil kombeks igas proovis vähemalt üks uus lugu valmis keevitada ja ideid oli tohutult palju. Aga mingil hetkel ikka muutus see parajaks „laadaks“ ja siis katsusime hakata natuke rohkem asju läbi mõtlema.

On olnud erinevaid perioode, viimasel ajal tuleb „sisendit“ uuele materjalile mõõdukalt, aga üpris regulaarselt. Päris sellist kriisi, et uusi lugusid või ideid üldse poleks, pole meil vist kordagi olnud.

-Nüüd on selline küsimus, mille kohta enamasti öeldaks, et jah, see on kõige tavalisem küsimus, mis meilt küsitakse, aga kuidas Ans. Andur endale nime sai?

Jaa, seda on mitu ajakirjanikku lausa mitu korda oma karjääri jooksul küsinud. Lihtne lugu – jaurasime proovikas pille mängida (sel tinistamisel oli sageli alguses selline omamoodi absurditeatraalne element juures, kuigi publikut üldiselt polnud) ja siis vanas heas „lollitamise“ vaimus võttis meie trummar Lokk kusagilt riiulilt ühe Melodija seitsmetollise, kirjutas sellele Ans. Andur ja pani selle vist naelaga seina peale. Oligi kogu lugu.

Mulle isiklikult on see nimi tagantjärele mõnikord pisut kahtlane tundunud, aga samas nüüd, kus tegutseb sarnase, aga palju debiilsema nimega räppar Anderson.Paak, ei tunne, et enam midagi eales põhjendama peaks.

-Mis edasi?

No reede õhtul live Krahlis, siis järgmine nädal Tartus ja eks siis näe. Meil on juba tegelikult täitsa uued ja sellised mõnevõrra kiiremad ja pisut ehk ka tumedamad lood olemas ja tulemas. Üht-teist on stuudioski juba purgis. Ilmselt hakkab albumitsükkel jälle otsast peale, lõpetamiseks pole hetkel veenvat põhjust.

Tagasi üles