EV99 kontserdi arvustus. Eestlane olla on hall, aga ülev

Foto: AFP / Scanpix

EV99 sünnipäeva kontsert langes samasse lõksu, mis paljud eelnevad. Ähvardavad noote püüdsid seljatada lootust toovad helid, kuid tume värvilahendus matab rõõmu. Kõlama jäi sünge ja rõhuv ajalugu.

Ei ainsatki kirgast värvi (kostüümikunstniku Eugen Tamberg valik oli vaid hall halliga), naeratust või lilleõit, selle asemel madal taevas, mis rahulikust merelainest muutub Siiri Sisaski nõidumise saatel kivitormiks, meteoriidisajuks («Kuristi kohal», sõnad Uku Masing, seade Tõnu Kõrvits). Taevas aga tähe-kuupidest Eestimaa kaart.

Samas oli tänavuses kontserdis energiat ning võimsaid kujundeid.

Kõigepealt need tavalised kastid, mis kontserdi kunstilise juhi ja kunstniku Jaak Printsi ning kunstnik Jaagup Roometi käes muutusid kõike muud kui tavalisteks.

Kontserdi tegijad ei rääkinud juubeliaasta eel riigist, vaid üksikisikust, inimesest, perekonnast ja kodust. Talveöö pimeduses kumavad kauged punased tulukesed annavad usku elu jätkumisse.

Sven Grünbergi «Kuulake kõik» ja Arvo Pärdi «Ukuaru valsi» saatel kerkis kirikuga (viiteid jumalale oli kontserdil ohtralt) küla, mille majade vahel noored püüavad teineteise pilke. Ning siis «Ukuaru valsi» teine tulemine – noorus on asendunud elukogemusega, mass üksiku paariga, Arvo Pärdi loodud klaverihelid sumbumas Rahvusooper Estonia noormeestekoori inglihäältesse, kes esitavad Pärt Uusbergi laulu «Mis on inimene?» (Pärt Uusbergi muusika, Doris Kareva sõnad).

Järjepidevuse sümbolina on majade vahel tantsival vanadaamil seljas sama kähar seelik, mida varem, enne suurt pausi, aja peatumist nägime elujõus neiu seljas. Kastidest külast oli aga vahepeal Sergo Varese võlukäe läbi saanud Eestimaa oma valdade, kihelkondade ja murretega. Me suust võib ju küll erinevalt kõlada «meite ööbik on tänavu mujale läinud», kuid me kõik teame, kellest jutt ja mida tähendab mujale.

Enne kontserti lõpetavat küsimust «Mis on inimene?» on neist tavalistest kastidest valminud küüditamisrong, Rail Baltic, maha raiutav mets, rahva ülestõus. Laval näitakse Eesti ajalugu, meie lugu. Fookuses on inimesed ja nende aeg.

Just inimese lugu. Kontserdi tegijad ei rääkinud juubeliaasta eel riigist, vaid üksikisikust, inimesest, perekonnast ja kodust. Talveöö pimeduses kumavad kauged punased tulukesed annavad usku elu jätkumisse.

Ühest seosest ei saanud kontserti vaadates lahti. Kastid võivad tähendada ka kolimist, lahkumist, põgenemist, kodutust. Meie Eestis on kümneid erinevaid murdeid, kirja- ja viipekeel, kuid Sergo Vares alustas ööbikust rääkimist inglise keeles… Ent kuni kiriku ümber ehitatud külas põlevad veel akendes tuled, siis pole need majad nii tühjad kui esmapilgul tunduvad.

Eelmisel aastal kuulutati Jaak Prints aasta parimaks meesnäitlejaks, tiitli tõi talle NO99s tehtud monolavastus «Kodumaa karjed». Intensiivne ja mõjuv lugu. Nii see kui ka kõik teised NO99 ühiskonnakriitilised lavastused, kus Printsil on olnud rollid, tekitasid hirmu, et äkki lõpebki kontsert süngelt – viimase laulu ajal täitub lava hällipäiste inimestega. Kartus oli asjatu. EV99 kontsert jätab hinge lootuse, vähemalt neile, kes tahavad noorte ja vanade pilkude kohtumises näha tulevikku ja mineviku, mis kohtuvad siin.

Presidendi vastuvõtu kontsert Tallinnas Estonia teatrisaalis. Foto: Liis Treimann

Vaatamata süngele visuaalile oli kontsert helge. Võtkem näiteks presidendi kõnele järgnenud maailma loomise – Riho Sibula «Kuulaps» (seade Mirjam Tally) kõlas soojana, Estonia saal muutus kui pehmeks emaüsaks. Ümberringi oli turvaline, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Imeline algus, võimsad helid, nagu ka sellele järgnenud Sänni Noormetsa «Saar» (sõnad Sänni Noormets, seade Erki Pärnoja).

Etenduse alguses lavale kerkiv papist kuubik näis esimest korda maailma uudistavana lapsena, sest eks ole ju selline geomeetriline kujund lähedane ideaalsele, puhtale vormile. Süütusele. Korraks kerkivad mustal laval sinises valguses seisva kuubiku asemel silme ette meie lipuvärvid.

Järgmine hetk. Üksik mees silmitsemas kuubikut, mis hõlmab endas kogu universumit, seega ka tulevikku ning minevikku. Kontserdi lõpus kerkib maast veel sama kast, siis võtab selle endale sülle noormees, asetab kuubiku kirikutorni viimaseks kiviks.

Minule tänavune kontsert meeldis. See oli mõjuv, tabavate kujunditega, hoolega valitud muusika ja väga hästi komponeeritud, lavastatud tervik. Ja nagu Sergo Vares Valter Ojakääru laulu «Mäng» (sõnad Leelo Tungal, seade Tõnis Kõrvits ja Erki Pärnoja) esitades lausus: «Mängisin ma mängu, pisarad said otsa». See kontsert oli mäng, väga ilus, kuid pateetiline mäng.

Kontserdist tuleb aga kaasa võtta viimase muusikapala «Mis on inimene?» mõte: «Hoia ja siis hoitakse sind!»  

Presidendi vastuvõtu kontsert Tallinnas Estonia teatrisaalis. Foto: Liis Treimann

Arvustus

• Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontsert
• Kunstiline juht, lavastaja Jaak Prints
• Muusikaline juht Erki Pärnoja, dirigent Kristiina Poska
• Kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Eugen Tamberg

Kontserdil kõlasid:

• Fredrik Pacius Eesti Vabariigi hümn «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» (sõnad Johann Voldemar Jannsen)
• Riho Sibul «Kuulaps» (seade Mirjam Tally)
• Sänni Noormets «Saar» (sõnad Sänni Noormets, seade Erki Pärnoja
• Siiri Sisask «Kuristi kohal» (sõnad Uku Masing, seade Tõnu Kõrvits)
• Mick Pedaja «Ärgake!» (seade Tõnu Kõrvits ja Erki Pärnoja)
• Sven Grünberg «Kuulake kõik», «Milarepa» (tiibeti keelest tõlkinud Linnart Mäll)
• Arvo Pärt «Ukuaru valss»
• Veljo Tormis «Kust tunnen kodu» (sõnad Jaan Kaplinski, rahvaluule)
• Valter Ojakäär «Mäng» (sõnad Leelo Tungal, seade Tõnis Kõrvits ja Erki Pärnoja)
• Arvo Pärt «Ukuaru valss»
• Pärt Uusberg «Mis on inimene?» (sõnad Doris Kareva)

Esitasid:

• Sänni Noormets (vokaal, viiul)
• Siiri Sisask (vokaal)
• Mick Pedaja (vokaal)

• Sven Grünbergi ansambel: Sven Grünberg (süntesaator), Krista Citra Joonas (flööt), Liis Viira (harf), Arno Kalbus (udu)

• Erki Pärnoja (kitarr) ja Jonas Kaarnamets (kitarr) 
• Kalle Randalu (klaver)
• Sergo Vares (tekst, vokaal)
• Rahvusooper Estonia noormeestekoor, dirigent Hirvo Surva
• Erki Pärnoja ansambel: Erki Pärnoja (kitarrid), Jonas Kaarnamets (kitarrid), Tarvi Kull (klahvpillid), Peedu Kass (basskitarr ja kontrabass), Kristjan Kallas (trummid), Marilin Kongo (taustavokaal), Mari-Liis Aljas (taustavokaal)
• Tallinna Kammerorkester, kontsertmeister Harry Traksmann
• Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilased
• Tavalised Eesti inimesed