:format(webp)/nginx/o/2016/02/07/5019765t1hc351.jpg)
Esireas leidub posu 40-50-aastaseid naisi, kes soome popproki saatel ennastunustavalt hüppavad, igat sõna kaasa laulavad, justkui unustades, et raudne eesriie on langenud ja läänemaailm ei piirdu pelgalt Soome televisiooniga, et Dingo pole enam moes, et Neumann pole 25.
On kaheksakümnendate keskpaik. Gorbatšov on äsja võimule tulnud ja perestroikaeelsed meeleolud koguvad tuure. Raudne eesriie veel püsib, kuid väriseb vaikselt muutuste ootuses. Soome poolt kostub samuti värinat, aga mitte nõnda vaikset.
Värisevad erutunud naised, kes ööklubides pikisilmi Dingo-nimelist fenomeni lavale ootavad. Värisevad kitarrivõimud ja kõlarid, mis kõrvulukustavalt valjuks keeratud. Kuid veelgi enam väriseb 25-aastase soome noormehe Pertti Neumanni hääl, kui ta tuhandete kiljuvate austajate ees mahajäetud majast ja unenäolisest armastusest laulab.
Dingo suurim hitt «Autiotalo» 1986. aastal
Kerime umbes-täpselt kolmkümmend aastat edasi. Nüüd juba kuldses keskeas Neumann seisab endiselt laval, seekord teispool kunagist eesriiet. Lava on jäänud natuke kitsamaks, saal samuti, ning ümberringi on millegipärast hoopis eestlased: nii bändis kui publikus. 80ndate nostalgiline maagilisus on seljataga, asemele trüginud muusikuelu rutiin, vahest isegi tüdimus. Neumann hoiab sellegipoolest naeratust näol, ehkki hilisöine Rock Café, lava ees sajad purjus eestlased, pole kindlasti koht, kust ta end mõnekümne aasta eest leida oleks lootnud.
Värin pole siiski täiesti kadunud. Neumanni hääl on endiselt sama õrn ja värisev nagu Dingo hiilgeaegadel, lihtsalt esituses pole enam kunagist pinget. Noore mässumehe ärevat, kergelt kaootilist lavalist olekut asendab nüüd üdini sõbralik ja soe, kodune energia, mida vanaisalik Neumann endast tonnideviisi publikusse kiirgab. Rahvas väriseb samuti, ent mitte erutusest: nüüd värisevad nad vana tuttava muusika ja üleliigse alkoholi koosmõjul. Neumann on kui hea sõber, kes kord paari aasta tagant läbi astub ning nooruspõlve mälestusi meelde tuletab, mitte see kunagine iidol, kelle ees aukartuses põlvili langeda.
«Levoton Tuhkimo» 1986. aastal Helsingi jäähallis
Dingo astub lavale veidi peale kella ühte, umbes pooletunnise hilinemisega. Süüdi on tehnilised viperused: süntesaator, Dingo hitivalemi üks iseloomulikumaid komponente, tekitab nootide asemel kahtlast müra. Probleeme lõplikult lahendada ei suudeta: üleliigseid helisid kostub aeg-ajalt kontserdi jooksulgi. Ennekõike mõjub viivitus kehvasti kuulajaile: on tööpäeva õhtu, seljataga kaks soojendusbändi ning energiat niigi vähevõitu, pea tunniajane ootamine ei aita kaasa. Õnneks pole soojendajad päris suvaliselt valitud: äsja kokkupandud eesti muusikute «supergrupp» G.I.F.T. ja uue koosseisuga Vanemõde suudavad rahva tuju üleval hoida küll.
Termin «supergrupp» on G.I.F.T.-i puhul kahjuks selge liialdus. Totaka nimega bänd koosneb küll meestest, kes varem nii mõneski nimekas ansamblis kaasa teinud, kuid individuaalset tuntust neist ühelgi ei ole. Niisiis on teiste seas laval Terminaatori pikaaegne bassist Sven Valdmann, Dingo praegune kitarrist Rein T. Rebane ja näiteks Gunnar Grapsiga koostööd teinud trummar Raimond Vahter, kelle nime guugeldades esmajoones saidilt Delfi Date tema tutvumiskuulutuse leida võib. Iseenesest täitsa arvestatav nimistu, aga muusikaliselt ei suuda nad pakkuda mitte midagi keskpärasusest etemat ning bändisisest sünergiat lavalt paista pole.
Etteaste lõpetatakse Ultima Thule repertuaarist pätsatud «Kassitapuga», mis täielikult untsu läheb. Tegemist on eksimustest hoolimata (või just tänu nendele?) antud bändi tolle õhtu muusikalise tipphetkega. Pisut on muidugi kahju, sest laval ju igati toredad ja sümpaatsed mehed, aga kui artist saab traditsioonilisele küsimusele «Kas te tahate veel?» publikult eitava vastuse, on see ilmselt märk, et midagi on natuke valesti.
Ansambli G.I.F.T. ainuke singel «Alasti sinu ees»
Seejärel astub lavale Vanemõde. Idee järgi peaks tegu olema sama bändiga, mis end 80ndatel tobedate kaveritega tuntuks laulis, kuid millegipärast ilmuvad välja võõrad mehed, kel pole seljas isegi iseloomulikke haiglakitleid. Raske öelda, kas selle üle tasuks pigem rõõmustada või kurvastada: tegemist selgelt andekate muusikutega ja Vanemõe looming kõlab vaat et enneolematult hästi, kuid tegelikkuses seisab laval lihtsalt üks tribuutbänd, mis kannab võõra koosseisu nime.
Samas on kirjeldatud olukord mõneti sümboolne: Hendrik Sal-Saller, kes omal ajal samuti Vanemõe rivistusse kuulunud, on muljetanud, et mõnel perioodil bändi koosseis vahetuski praktiliselt iga kontserdiga. Trummar ja ninamees Andrus Kerstenbeck olevat hommikul keikka kokku leppinud ning seejärel esimesed ettejuhtuvad muusikud kontserdi tarbeks kokku korjanud. Sal-Salleri sõnul ootas bändibussis alati üllatus: kunagi ei võinud ette teada, kes seal täpselt on. Tee peal õpiti lood selgeks ja niimoodi see päevast päeva käiski; kusjuures olemas oli ka võimalus, et Vanemõde esines samal ajal kahes kohas, lihtsalt täiesti erinevates koosseisudes.
Tänavuse Vanemõe staar on vapustava hääleulatusega Madis Arro, kes punkbändis kahjuks oma võimetele väärilist väljundit ei leia, kuid vajadusel Grapsigi üle laulaks. Bänd kõlab tõepoolest hästi ning setlist on kena ja kompaktne.
Madis Arro ja Vanemõde AC/DC kaveriga «Segane lugu»
Dingo ajaks on väsimus juba võimust võtnud ja lava ees seismine pigem kohustus kui lõbu. Neumann paistab samuti unisevõitu, kuid ei lase sel oma esitust segada; värvika minevikuga mees on tänaseks alkoholiprobleemist üle saanud ja laulab näiliselt siira rõõmuga palasid, mis ta 80ndatel täieliku superstaarina taevasse kihutasid. Mõneks hetkeks õnnestub ehk isegi unustada, et aasta pole enam 1985 ja n-ö õige Dingo juba üle kahe kümnendi eest laiali läks. Kahjuks pole purjus inimestest tulvil rokiklubi just parim koht, kus nostalgitseda; liialt tihti libiseb pilk Neumanni uhkele õllekõhule, mis tuletab valusalt meelde, et dingomaania on ammugi lõppenud.
Tänane Dingo, milles imelikul kombel eestlasi rohkem kui soomlasi, esitab eranditult bändi kuldajastul kirjutatud loomingut. Hitte jagub kenasti 12-loolise kontserdi jaoks, küllap võiks vajadusel pikemaltki teha. Kell on aga juba veerand kolm ning rahvast tasapisi vähemaks jäänud, väsimus surub peale. Õhtu lõpetab igihaljas «Autiotalo», mis siiani võlu kaotanud pole. Esireas leidub posu 40-50-aastaseid naisi, kes soome popproki saatel ennastunustavalt hüppavad, igat sõna kaasa laulavad, justkui unustades, et raudne eesriie on langenud ja läänemaailm ei piirdu pelgalt Soome televisiooniga, et Dingo pole enam moes, et Neumann pole 25.
«Autiotalo» saates «Nädalavahetus Kanal 2ga»
:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)