«Radar»: mis oleks, kui võtaksime vabadussambalt klaasi ümbert ära?

Algusest peale palju kriitikat pälvinud Vabadussõja Võidusammas on juba kaheksa aastat Vabaduse väljakut ehtinud. Mis oleks, kui võtaks sambalt klaasi ümbert ära ja jätaks betoonist tooriku, mida saaks konkursi korras pidevalt «ümber riietada», et aina uuesti mõtestada, mida tähendab meie jaoks vabadus, pakub arhitekt Karli Luik.

 «Oma esteetika poolest ta kindlasti ei kuulu 20. või 21. sajandisse, vaid pigem 19. sajandisse.»

«Ikkagi täiesti proportsioonidest väljas, ta on tömp, ta on arusaamatus 21. sajandil.»

Just nõnda karmi hinnangu saab Vabadussõja võidusammas enamikelt kaasaegsetelt kunstiinimestelt. Ja ehkki kunstiinimeste vastuseis sambale pole mingiks uudiseks, on siiski üllatav, et tänaseks kaheksa aastat Vabadusplatsil püsti olnud monument sedavõrd suure kriitika alla langeb.

Maalikunstnik Kaido Ole võtab samba probleemi kokku nii. «Kui me läheme ümber nurga ja vaatame korstnapühkijat, siis pärast seda vaadata seda risti, ma ütleks, et igal juhul, palju parem. Mis kõlabki nagu «hea», aga ta ei ole hea, ta on lihtsalt millestki, mis on kohe eriti hull, on ta parem, aga kas meil selle vahel ongi valida? Ma ootan hirmuga kui jälle midagi püstitatakse, et kas see tuleb midagi sama hullu.»

«Ta ei ole ikkagi eriti atraktiivne asi,» tõdeb kunstnik Tanel Veenre.

«Mul on väga raske seletada näiteks kunstimaailma väliskülalistele ja öelda, et see on nüüd see asi, mis ehitati nüüd, mõned aastad tagasi siia ametliku mälestusmärgina,» ütleb samas Vabaduse väljakul asuva Kunstihoone juht Taaniel Raudsepp.

Mäletatavasti põhjustas Vabadussamba konkurss aastatel 2007 ja 2008 palju kirgi ning toona andis koguni üle 7400 inimese oma allkirja selle vastu, et sammast sellisel kujul ei püstitaks. Põhjus, miks me vana haava taas lahti kisume, seisneb ühe arhitekti idees.

«Kuidagi oled õppinud sellest nagu mööda vaatama. See on nagu midagi, mis on olemas, fakt, mis on linnaruumis. Kole maja, mis sulle isiklikult ei meeldi ja mida sa siis püüad oma tajuruumist välja lülitada.»

Karli Luik on arhitekt, kelle tähtsamate tööde hulka kuuluvad maanteemuusem, Maaülikooli spordihoone ning aastal 2011 ajutiseks etenduste paigaks loodud Põhuteater.

«Täna ma arvan, et paljud inimesed – kindlasti mitte kõik, aga suur osa – kui nad mõtlevad selle samba peale, siis neil eelkõige tuleb meelde suur jama, mis selle rajamisega kaasnes. Kus ta läks pidevalt kallimaks, kus olid erinevad vastuseisud kõikidelt loovorganisatsioonidelt. Mis tehti suhteliselt jõuga valitsuse poolt ära. Kas on olemas mingisuguseid võimalusi, et me annaks sellele uut tähendust, et me unustaks selle negatiivse poole ära, mis täna selle sambaga kaasas käib?»

Enne, kui jõuame Karli ideeni, vaatame aga ära, millised on hetkel Vabadussamba statistilised näitajad. Kõige täpsema pildi saame neist, kui piilume nii-öelda samba köögipoolele. Sammast hoiab töös samba all olev tehnopark.

Kui Tšehhi firma Sans Souci aastal 2009 samba püstitas, hakkas sellega kohe viperusi juhtuma. Üks põhjus oli selles, et tšehhid ei arvestanud, et tuled lähevad betoonsamba ja klaaside vahel kuumaks, mistõttu kogu sammas ära kustus.

«Need olid pigem tubased valgustusseadmed, mitte keerulistes keskkonnaoludes töötavad.»

Toomas Roosna töötab firmas KH Energia-Konsult, mis aastal 2011 tšehhidelt samba hooldamise üle võttis. Koheselt paigaldati siia alla ventilatsioon, et see klaasi ja betooni vahele õhku puhuks.

«Betooni ja klaasi vahel on LED-valgustid, mis vajavad kindlaid keskkonnatingimusi. Kõige hullem on suur kuumus. Suvel on see sammas ju nagu kasvuhoone, kus temperatuur võib tõusta ligi sada kraadi.»

Alates sellest ajast saadik kui samba hooldust toimetab KH Energia-Konsult, ehk siis kuus aastat, pole sambal tehnilisi probleeme olnud. Küll aga on vahepeal välja vahetatud kuus klaaspaneeli. Ühe klaaspaneeli vahetamise kulu koos paigaldamisega on 5400 eurot.

Kui juba rahanumbrite lugemiseks läks, siis olgu öeldud, et selleks, et sammast töökorras hoida, kulub sellele iga kuu ligi 5000 eurot. Eelmisel aastal kulus Vabadussõja võidusambale ligi 114 000 eurot, kuid sellest suure osa moodustas samba taga olevate graniitplaatide vahetus.

Monumendi ehitus kujunes viperuste tõttu ligi kaks korda planeeritust kallimaks ja läks maksma umbes 7 miljonit eurot.

Numbrid selged, jõuame nüüd ideeni.

«Kui seda sammast vaadata, siis tegelikult on selle klaasist samba sees veel üks betoonist sammas, mis on ilmselt väga kvaliteetselt tehtud, sest muuhulgas kandideeris ta ka Aasta betoonehitise tiitlile, kui ta oli rajatud. Mõte ongi selles, et kas me ei võiks mõelda, et põhiline monument, mis meil on, on see keskkond ja see infrastruktuur, mis on rajatud, aga see tänane klaasist monument on lihtsalt üks võimalik riietus sellel sambal. Mis oleks, kui võtaks selle klaasi ära ja mõtleks edasi?»

Lähme Karliga koju, kus tema idee on saanud kindlama vormi.

«See on nüüd fotomontaaž sellest, milline umbes võiks see südamik välja näha. See betoonist konstruktsioon on tehtud sellistest monteeritavatest blokkidest ja umbes selline võiks see sammas välja näha siis, kui seda klaasi seal ümber ei ole. See on see toorik, mille pealt võiks mõelda, mismoodi seda nüüd veel võiks riietada.»

«Me võtaks seda monumenti kui avatud platvormi, kus me saaks pidevalt ümber mõtestada, mis see vabadus meie jaoks on.»

Selleks tahaks Karli kodanikualgatuse korras välja kuulutada konkursi. Ta on selleks valmis teinud juba internetilehekülje voidusammas.ee.

«See idee iseenesest ei ole midagi uuenduslikku või uut. Kui vaatame näiteks Londonis Trafalgar Square’il monumendi 4. postamenti, mis seisis 150 aastat tühjana ja siis otsustati, et midagi peaks sellega ette võtma ja hakatigi ajutisi monumente sinna paigaldama. Seal toimib see selliselt, et tellitakse tuntud kunstnikelt üks taies, mis on seal aasta kuni paar ja siis see vahetatakse jälle välja.»

Sarnast süsteemi sooviks Karli ka Vabadussamba puhul rakendada. Konkursi korraldaks ta Eesti Laulust tuttavaks saanud hindamissüsteemi alusel, kus algseid ideid hindab eelžürii ning hiljem on rahva ja žürii hinnang kombineeritud.

«Ja mida me võiks avada siis igal aastal vabariigi sünnipäeval.» Ehk et iga aasta 24. veebruaril ootaks rahvast Vabaduse väljakul uus üllatus.

«Kõik, kellele ma olen oma ideed tutvustanud, arvavad, et see on väga tore, seda võiks tõesti teha,» alustab Luik saadud tagasiside avamist.

«Oi see tundub mulle väga hea, sellepärast ma olingi nõus siia püüne peale tulema ja kaamera ette seisma, et kohe plaksust tundus see hea mõte ja seda kõhutunnet ma usaldan. Sest see on ju ka nende monumentide häda, et maja on isegi muuta, isegi kui ta on suurem, sest seal on ikkagi rahad taga. Aga siin on ikkagi nagu ideed taga, nii kui sa ütled, et sa hakkad seda muutma, tundub, et sa tegelikult oled ka nagu idee vastu, mida ta kehastab. Et kas sa oled siis vabaduse vastu, vabadussõja vastu? Tegelikult see ju nii ei ole, sa oled lihtsalt selle konkreetse vormi vastu,» leiab Kaido Ole. 

«Usun, et kõigile konservatiivsetele inimestele ta võiks ju ikkagi see mõte meeldida, sest ega me seda sammast kui sellist ei devalveeri, me lihtsalt riietame ta ümber,» ütleb Luik.

«See idee tundub igati kaasaegne ja lennukas,» ütleb kunstnik Tanel Veenre. «Sedatüüpi ideed on muutuvas maailmas üha enam levinud. Selliseid väga staatilisi, et paneme maha mingisuguse tohutu monumendi, see on üha enam muutunud riskantseks, sest maailm muutub ümberringi päris kiiresti.»

Karli ideed toetab ka Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööbliosakonna juhataja Hannes Praks.

«Ma arvan, et see on suurepärane idee. Vabadus on ühe riigi jaoks väga oluline teema. Ja see väärib pidevat ümbermõtestamist ja sellel võiks olla küll üks sümbol, mis seda pidevalt meelde tuletab. Loomulikult see ei saa olla selline ka mõttetu gräfiti, see peaks olema ikka sümboolse tähendusega ja professionaalide poolt teostatud. Aga see mõte, see raamistik, kui me räägime vabadusest ja mingil määral ka riigikaitsest, siis ma arvan, et kunst meediumina on selleks suurepärane vahend. Praegu on meedias kõva poleemika selle üle, kas Sisekaitseakadeemia viia Narva või mitte kaitse-eesmärkidel, siis mina arvan, et Narva tuleks viia hoopis Kunstiakadeemia. Kas Sisekaitseakadeemia, mis on suhteliselt suletud üksus, kas ta suudab seda riigikaitselist funktsiooni selliselt täita? Võib-olla oleks nii-öelda pehmemad erialad lõimimiseks poole paremad? Ka siin selle projekti puhul kasutada kunsti millegi meenutamiseks või tänapäeva toomiseks, ma arvan, et see on õige tee.»

«Iseenesest Karli idees on väga palju jumet. Mulle meeldib see, et üks selline väljapaistev arhitekt nagu Karli Luik üldse mõtleb selle peale, et see on talle oluline. Sest me sageli näeme, et Vabadussõja pärand nagu ei kõneta tänapäeva nooremaid inimesi enam,» leiab Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm.

Kuid läheme veidi praktilisemaks. Skuptor Jüri Ojaver on üks neist, kes omal ajal ka Vabadussõja võidusamba konkursil osales.

«Ma ei arva, et minu väljapakutu oleks olnud mingi tohutu geniaalne töö, aga ma pean siiani seda seni veel paremaks kui see on, mis sinna tehti nüüd.»

Ta on Karli idee osas skeptiline. «Ma kujutan ette, et see lõhestaks ühiskonda veel rohkem.»

Jüri meelest pole mõtet üritada nihu läinud monumenti uute ideedega päästa.

«Kui ta on ikka väga hädises seisus ja nõuab aasta-aastalt liiga palju raha, siis tuleb temaga niisugune kirurgiline lähenemine teha, see tuleb asendada hoopis mingi teise objektiga.»

Praeguse Vabadussõja võidusamba projekti autorid on Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Karli Luik ütleb, et põhimõttelist vastuseisu ta nendega suheldes ei kohanud. «Eks see olegi nii mõeldud, et alustada diskussiooni.»

Kaido Ole jaoks on vabadussambaga toimunu omamoodi tragikoomiline. «Kõige tragikoomilisem minu jaoks on see, et mul väga raske meenutada Nõukogude ajast ebaõnnestunud monumentaalskulptuure. Seal oli nii, et sa võid ideega absoluutselt mitte nõus olla, aga see esteetiline teostus on väga hea. Alates Aljošast, rääkimata Maarjamäest, mis on puhas kuld. Ma mõtlengi hirmuga, et kõige grotesksem oleks see, kui ühel pool on Maarjamäe, mis on tehtud valedel põhjustel, aga suurepäraselt. Ja teisele poole merre ilmub Kalevipoeg, mis on tehtud õigetel põhjustel või õigel teemal ja noh… ma ei lõpeta lauset. See oleks kõige mustvalgem vastandus.»

Karli ideed pooldab ka Vabadussamba vahetus läheduses resideeruv Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp.

«Praktikuna tekib mul terve rida hästi praktilisi küsimusi: kuidas seda organiseerida, kust need inimesed tulevad, kes need skulptorid on ja nii edasi. Ideaalis võiks olla üritus, kuhu kandideerivad maailma tipud. Mitte ainult Eesti tipud, vaid ka maailma tipud, ma arvan, et see oleks väga huvitav. See tooks ka inimesi siia neid töid vaatama. Aitaks kasvatada Eesti tuntust ja annaks meile hästi palju huvitavaid lahendusi.»

Selgub, et maailma tippude siia meelitamiseks polegi vaja ilmtingimata suurt rahakotti.

«Prestiiž on üks asi, ehk see üritus ise on üks asi, kus tahetakse osaleda.»

Ja ühe riigi, ehkki väikese riigi, peaväljaku skulptuurivõistlus võiks olla piisavalt prestiižne küll selleks, et maailma tippe siia meelitada.

Karli lisab veel ühe argumendi, miks vahetatav monument oleks parem kui senine.

«Klaas on materjal, mille püsivus sellise komposiidina ei ole ilmselt viiskümmend aastat, vaid neid paneele on pidevalt välja vahetatud, ilmselt vahetatakse ka edaspidi,» ütleb Luik. 

«Klaas, püsikulud selle klaasi hooldusega ja alalõpmata alla kukkuvad paneelid ja nii edasi, see kõik tekitab ikkagi niipalju probleemi, et mul ei ole usku selle monumendi igavikulisusesse. Ta ei jää igavesti püsima. Varem või hiljem ta mõtestatakse ümber niikuinii,» ütleb Mart Kalm.

Vaatame klaasid koos üle ning selgub, et risti juures olevad klaasid ootavadki parasjagu väljavahetamist.

«Risti juures valged laigud on tekkinud sellest, et on toimunud akrüülkihi ja klaasikihi vahel delaminatsioon, ehk siis õhuhapnik on pääsenud sinna vahele.»

Ilmselt tuleb kuue aasta pärast välja vahetada ka kogu led-ide süsteem.

«Muidugi ilmselt kui led-elemendid hakkavad oma eluiga täis saama, siis tuleb nad vahetada kõik korraga.»

Arvutame veel korra, palju maksab meile praeguse võidusamba ülalpidamine. Aastate lõikes saame keskmiseks summaks 85 000 eurot aastas, eelmisel aastal oli see 114 000 eurot.

«See on ropp raha ühe asja jaoks, mis peaks olema korra tehtud ja edaspidi imetletud,» leiab Jüri Ojaver.

Küsime, kas selle raha eest annaks juba midagi ära teha? «Annaks küll. Selle raha eest annaks palju Eestit tutvustada üle ilma ja palju Eesti kultuuri arendada,» leiab Hannes Praks.

«Loomulikult, selle raha eest võib mitu korda aastas monumenti teha,» ütleb Mart Kalm. «Teine asi on muidugi see, et kui me vaatame seda, et praeguse monumendi, tema hooldusega on nii palju jama ja alati monumendi haldaja tahab, et monument oleks hooldusvaba ja seetõttu ma arvan, et ükskõik millist intervalli nendele ajutistele monumentidele me ka ei mõtle, siis tegelikult puudub institutsioon, kes viitsiks jännata süsteemselt ja regulaarselt ümbermõtestatava ja ümbertehtava monumendiga. Selles mõttes, ma arvan ta ei ole teostatav.»

«Realistina ma nüüd nii paduoptimistlik ei ole, aga ma haistan, et mingi šanss siin on, et äkki võib siin midagi juhtuda, äkki on ka riik midagi õppinud sellest,» summeerib Kaido Ole.

Küsime Karli Luigelt, miks tema üldse viitsib selle sambaasjaga jännata? «Eks see on iga inimese kodanikukohustus panustada Eesti riigile ja arhitektina Eesti avalikku ruumi.»