Sama nüüdki. Kas keegi oskab ütelda, millal oli tõe-eelne või faktide-eelne poliitika? Tõejärgsuse laskis 1992. aastal lendu lahkunud serbia-ameerika näitekirjanik Steve Teschich, kirjeldades Watergate’i, Iraani-kontrat ja Lahesõda. Selle tõstis uuesti kilbile blogija David Roberts 2010. aastal. Pole vaja sügavamale kaevuda.
Elu tekkest alates on maailm ajanud «tõejärgset» poliitikat. Muidu poleks üherakulistest bakteritest arenenud keerukamad loomad, muidu poleks tekkinud inimlaste koostöö (üksi mõne looma maha nottinud sell võis selle metsas ka üksi nahka pista). Tuleme lähemale, meenutame bolševikke: kas oleks tõe-eelse poliitikaga saanud teoks see, mis sai? Oleme tõejärgsuses elanud kogu meie elu. Ah et ajakirjandus on läinud hukka? 1920. aastatel ronis ajakirjandus buumi. Kui 1927. aasta 8. mai hommikul Charles Nugesser ja François Coli Pariisi lähedalt oma lennukiga vaevaliselt õhku tõusid, et esimesena ületada Atlandi ookean, saabusid järgmisel päeval Pariisi lehtede kaudu rõõmustavad uudised: kangelased olid jõudnud Hudsoni jõe suudmesse. Pariis jooksis tänavaile juubeldama. Peagi selgus, et uudis oli välja mõeldud. Mehi pole leitud siiani. Nii Inglismaal kui ka Ameerikas tekkis roppu moodi väljaandeid, mille eesmärk oli äratuntava reaalsuse peaaegu täielik eiramine. Ja neil läks hästi, nii et isegi New York Times pidi malli võtma.
/nginx/o/2015/05/03/4023811t1h2704.jpg)
/nginx/o/2016/12/20/6191459t1h8537.jpg)