Ulme on ulme on ulme on...

«Navigaator Pirx» (1978), rež Marek Piestrak (Poola-Eesti).

FOTO: berlinale

Filmihuvilistel ja -tegijatel maksab Berliini filmifestivali alati jälgida, sest see on ikkagi üks Euroopa filmikultuuri tippsündmusi. Oluline ka kaugema maailma filmikultuuri seisukohalt.  Mõteldes meie koduvillasele, ent siiski samasse kategooriasse, A-klassi, liigitatud PÖFFile, oleks siin küllap vanemalt kolleegilt õppida oi kui palju.

Muidugi mõista, saatuse ning eest voolava aja vastu ei saa, ühel on vaateväljal juba 68. teekond, tema noorel sõsaral siinmail jäi äsja selja taha alles ümmargune 20. Niisugune ongi seis: nagu vanaisa ja lapselaps.

Kui mainida ainult kaht üldist Berlinale saavutust, mida Tallinnas edaspidi eeskujuks võtta, siis need oleksid: festivali integreeritus linnaga, milles üritus toimub, ja teiseks festivali integreeritus maailma filmikultuuriga, ja sealhulgas kodumaise filmiga. Mis mõttes integreeritus, küsitakse. Lühidalt eesti keeles: toimivate seostega tihedalt läbi põimitud.

Lõpetamata tulevik

Tagasi üles