Loe katkendit Urmas Vadi verivärskest romaanist

Urmas Vadi Tartus. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Urmas Vadi trükisoe romaan «Neverland» tutvustab ennast esikaanel sõnadega «Romaan inimestevahelistest suhetest». Avaldame sellest haarava katkendi.

««Neverland» on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu?» kirjutab Maarja Kangro raamatu tagakaanel. «Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega.»

Neverland

Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.

MARGO

Foto: Kirjastus Kolma Tarka

August hakkas juba lõppema, aga Margo oli ikka veel suvilas. Maastik ta ümber muutus. Kaste oli maas kuni lõunani, vahel isegi kauem. Aias kukkusid õunad, Margo vaatas nende kukkumist ja mõtles, et peaks muru ära niitma. Enne niitmist oleks õige õunad ära korjata? Paljud õunad on juba nii mädad, lausa lödid, et neid on raske rohu seest kätte saada. Võib-olla peaks siiski enne niitma, sest õunu on niikuinii liiga palju, mis neist nüüd saab ja mis üldse saab? Margo seisis kasteses rohus, nagu oleks ta ära unustatud, nagu oleks ta ise üks Krügeri tui, oksad arusaamatult harali, tennised märjad.

Viimane kord, kui nad olid koos naisega siin aias seisnud, läks jälle vaidluseks. Kui tavaliselt läks vaidlus edasi sõimamiseks ja siis karjumiseks ja siis nutuks ja siis leppimiseks voodis, siis sel õhtul algas küll kõik nii nagu tavaliselt, aga ei mingit sõimu, kisa, ei leppimist ega ka voodit ei järgnenud.

Lõunaks keetis Margo kartuleid ja hakklihakastet, salati ta jättis ära ja otsustas selle asemel pärast paar õuna süüa. Isu ei olnud tal kuhugi kadunud, võib-olla isegi vastupidi. Sellest oli möödas nüüd juba kuu, kui tema jäi siia suvilasse ja Elina on linnas. Poiss, kellele nad ei olegi veel midagi korralikult seletanud, on vahel siin, vahel seal.

Üksi olles ei oska Margo ikka veel ainult endale süüa teha, vaid teeb, nagu varemgi, tervele perele. Ja siis soojendab ja sööb kolm päeva järjest ühte ja sama toitu ja sööb rohkem, kui peaks. Kas siis hakklihakastet, kotlette või bolognese’t. Hakkliha meeldis talle, tal ei olnud ka steikide ega ribide vastu midagi, ega ka kala ja mereandide või juurikate vastu, aga hakkliha tundus kuidagi kõige omasem. Ta oskas sellest kõige paremini midagi teha, ta sai hakklihast aru. Ta oli mõelnud isegi boeuf à la tartar’i peale. See tundus ühelt poolt nii ahvatlev, teisalt oli ikkagi see mõte, süüa toorest liha, talle vastumeelne. Aga ta teadis, et tuleb päev, kui ta proovib selle ära!

Eelmisel nädalal poisile järele minnes käis Margo turuhoonest läbi ja ostis sügavkülma hakkliha täis. Ta jagas kümme kilo hakkliha kolmekümne neljaks osaks, pani iga nutsaku eraldi kilekotti. Enam-vähem kolmsada grammi kott. Selline tagavara tekitas Margos teatavat kindlustunnet. Kui kõik ta ülejäänud elu oli nüüd kuidagi arusaamatu ja hägus ja laiali, siis hakkliha oli konkreetne, see oli külmas ja seda oli palju. Kuigi Margo käis nädala sees linnas loenguid andmas ja peaaegu ülepäeviti poisil lasteaias järel, oli ta hakanud niisama linnas käimist vältima. Ta ei tahtnud kokku saada ühegi tuttavaga, kes küsiks, kuidas läheb. Vaevalt, et nad teadsid midagi, või mine tea? Igatahes ei tahtnud Margo sellisel juhul hakata mingit jama ajama, et oi, kenasti läheb, mis te nädalavahetusel teete, äkki saame kokku, tulete meie juurde, grillime. Ja samas ei tahtnud Margo öelda ka otse, kuidas asjad on. Ta ei tahtnud inimesi ehmatada, ja pealegi – mida ta siis ikkagi peaks ütlema? Ta polnud seda veel enesegi jaoks selgeks mõelnud. Ainus, mis ta peas vasardas, oli see hetk, kui jutt siin aias kiskus käest ära, Elina läks närvi, käed juba värisesid, suunurk tõmbas. Margo üritas teda emmata, suruda end Elina vastu, et lämmatada juba eos see loll tüli, mis mitte kuhugi ei vii, parem juba minna kohe voodisse! Pole vaja isegi voodit, siin samas, meie oma iluaias, mille eest me oleme hoolitsenud, õunapuude all, pehmes rohus võiksime üheks saada nii nagu aegade alguses! Elina, nagu ikka, rabeles vastu ja sai end Margo haardest vabaks:

«Mida sa surud ja väänad mind!»

«Mis on siis?» ei saanud Margo aru, ja ei teagi, kas ta tõesti ei saanud aru, või siis lihtsalt tegi, et ei saa. «Mida?»

«Mida sa surud!»

«Aga kuidas siis?» Muud moodi ta ei osanud, ja muud pole vajagi! Nii oli väga hea ja Margo ei suutnud uskuda, et Elinal samamoodi hea ei ole.

«Ma tahan sinuga rääkida.»

«Muidugi, küll me pärast räägime,» hajutas Margo Elina tähelepanu ja hakkas uuesti peale tulema. Elina pani isegi käed kaitseks ette, viis oma puusad ja tagumiku Margost nii kaugele, kui vähegi sai. Margo liikus edasi, Elina taganes valge klaari võra alla, jäi juukseid pidi okstesse kinni. Ja siis paiskuski Elina seest see lause, mis lõikas läbi nii lihast kui luust, ajust, unedest, kõigest:

«Ma ei taha sind!»

«Kuidas nii?» ehmatas Margo esimese hooga ära, aga ei peatunud veel.

«Lõpeta! Mul ei ole niimoodi hea! Saa ükskord aru!»

«Mismoodi?» Margo proovis aru saada, aga ikka veel ei saanud ja seepärast küsis uuesti. «Mismoodi?»

«Mitte kuidagi. Mul ei ole sinuga mitte kunagi hea olnud!»

Viimaks Margo peatus, isegi taganes. Nad vaatasid teineteist läbi puulehtede. Oli selge, et Elina ei öelnud seda lihtsalt selleks, et haiget teha. Milleks siis? Kuidas pole kuidagi ega kunagi hea olnud? See pole lihtsalt võimalik! Kaks inimest on pool elu koos elanud ja korraga niisugune asi! Selliseid lauseid ütlevad ainult näitlejad filmis. Aga Margo ei olnud filmis, siin ei olnud kaameraid, ei olnud heli ega valgust, oli vaid see lause, mis jõudis temani pikkamisi ja kaarega. Ehk isegi veel praegu ei ole see lause talle täielikult kohale jõudnud, vaid muudkui tuleb ja tuleb ja matab kõik enda alla.

Margo võis Elinast mingitel hetkedel mitte aru saada, temaga vaielda, tülitseda. Kuid selle koha peal polnud enam midagi üle küsida, täpsustada, seletada, vaid oligi nii, nagu Elina ütles. Nad silmitsesid veel tükk aega teineteist, lõpuks tuli Elina puu alt välja, võttis oma asjad ja sõitis linna. Margo jäi aeda ja tundis ebamäärast tühjust ja seda, et ta on läbi kukkunud. Margo oli seda aimanud juba varem, nüüd oli ta täiesti kindel.

Mida ta peaks oma elus tegema peale hakklihakastme? Mida tehakse sellisel juhul filmis? Ja üldse, mis tegelane ta on? Kangelane? Kaotaja? Võitleja? Väärikas lahkuja? Tola? Aias potsatas rohu sisse üks sügisjoonik. Margo avas sügavkülma ja tõstis õhtuks hakklihanutsaku kraanikaussi sulama. Köögi laual helises telefon, see oli ema. Peamiselt helistaski viimasel ajal vaid ema, ta tegi seda lausa iga päev ja mitu korda järjest.

LEENA

Leena oli teatrist ise ära tulnud. Ta sai ühel hetkel aru, et aeg on lahkuda. Kuigi paljud ta kolleegid ütlesid, et kus sa lähed, milleks, ära mine! Leena siiski läks, sest ta teadis, et tema vedru on maha käimas, ja seda teadsid tegelikult ka need, kes ütlesid, et kus sa lähed, milleks! Talle ei meeldinud ära minna, aga veel rohkem hirmutas teda mõte, et ta jääb kellelegi jalgu ja lõpuks ta saadetakse minema. Või siis jäetakse alles, aga ei saa enam rolle. Märgid sellest olid juba väga selged ja nähtavad. Viimane lavastus, kus Leena kaasa tegi, oli Tšehhovi «Kajakas». Kui teatris öeldi, et sel hooajal hakatakse lavastama «Kajakat» ja et ka tema on selles trupis, käis korraks tal peast läbi mõte, et äkki mängib ta Irinat? Ta oli sellest rollist ikka ja alati unistanud. Midagi selles Irinas oli, mis tundus talle tuttav ja lähedane ja paelus teda. Leena sai aru, et puhtalt juba vanuse pärast ta ei saa Irinat enam mängida, aga mõte käis siiski hetkeks peast läbi. Sest lavastaja oli avangardist, keeras tihti asju pea peale, paigutas tegevusliine ümber, tõi sisse tegelasi teistest näidenditest, kärpis. Ehk võib ka Irina olla vanem? See oleks olnud nii tabav, nii märgiline – näitleja mängib näitlejat, ja peale seda rolli Leena lahkuks teatrist uhkelt, samas väga rahulikult ja vaoshoitult, ei pauguta uksi, ei nuta, läheb lihtsalt koju ja homme enam ei tule.

Kui osajaotus teadete tahvlile üles pandi, selgus, et Leenale on määratud Polina Andrejevna roll. Ta oli muidugi õnnelik ka selle osa üle, sest Leena jaoks oli Tšehhov selline autor, kelle näidendites võib mängida isegi kirjakandjat, kes tuleb vaid korraks uksest, võib mängida isegi ust. Üldse jumaldas Leena vene klassikuid. Just nemad suutsid näidata talle inimhinge saladusi, suurust, madalust, traagikat, rõõmu, kõike, mis ühes inimeses on, ja mis oli olemas ka temas.

Kogu prooviperioodi vaevas Leenat segadus ja hirm, et ta ei saa hakkama. Ta oli seda alati tundnud, alati, iga uue rolli puhul. Aga nüüd oli see midagi enneolematut, hirm halvas ta, tekst ei püsinud meeles. Kui ta kodus või bussis, teel teatrisse, enda osa läbi võttis, oli tal kõik olemas, kuid laval mõttelõng katkes. Lavastaja oli talle võõras, otse rääkida ta temaga ei julgenud ega tahtnud. Leena põlgas neid näitlejaid, kes käisid ja sosistasid ja lipitsesid lavastajaga. Leena oli vana kooliga. Stuudios õppides oli tema õpetaja, kes oli olnud omakorda Nemirovitš-Dantšenko õpilane, raiunud neile pealuu sisse:

«Kalossid jäävad lava taha! Näitleja, kes ei püsi ansamblis, asutagu monoteater või lasku end maha! Kui lavastaja teeb märkusi, siis kõigile, kui näitleja midagi küsib lavastajalt, siis teiste näitlejate juuresolekul! Mingit nurga taga juttu ja salanussi ei ole!»

Leena jaoks oli tema õpetaja autoriteet, olgugi et ropu suuga, ja ta oli neile lausetele alati truuks jäänud. Praegu oleks ta tahtnud siiski nii väga lavastajalt küsida, kas ma ikka olen õigel teel, kas ma sobin? Muidugi oleks Leena teinud seda delikaatsemalt ja küsinud hoopiski mõne detaili või tegevusliini kohta ja saanud nii ehk mingi vastuse. Viimaks ei küsinud ta midagi, sest meenusid õpetaja sõnad, Leena tundis rohkem kui kunagi varem, et ta langeb ansamblist välja, juba ongi langenud. Ta nägi, et ei lavastaja ega ka partnerid pole temaga rahul, repliigid kippusid segi minema, märgusõna ununes.

Üks noor näitlejanna, kes mängis Niinat, lausa flirtis lavastajaga, vastik oli seda vaadata, aga paratamatult Leena nägi seda ning talle meenus Lilian. Omal ajal käitus too samamoodi, ajas lavastajatele ligi, semmis. Ja teeb seda tegelikult seniajani. Õnneks «Kajakas» Lilian ei mänginud. Peanäitejuht teadis seda Leena ja Liliani asja ega pannud neid kokku ühte lavastusse. Aga ikka oli see Lilian siin! Ja mängis Niinat ja nähvas Leenale otse lava peal, kõigi ees:

«Mina ei saa nii mängida, kui mulle ei tule õiget repliiki vastu.»

Tüdrukul oli ju õigus, aga missugune ülbus ja nipsakus! Muidugi pidas ka Leena ise väga oluliseks, et näitlejad autori tekstist täpselt kinni peaks, mitte ei mugandaks kõike oma suu järgi. Sest siis kaob rollist täpsus ja pinge ja teravus. Eriti oluliseks pidas ta seda just klassika puhul.

Mida päev edasi esietenduse poole, seda enam tundis ta kogu oma kehaga, et ei saa sellega hakkama. Meeletu ärevus ja hirm unustada dialoog lausa halvas ta, tekst ununes sootuks. Ka lavastaja ei aidanud teda, sest too tegeles Niina ja Maša ja Irinaga. Lõpuks kärpis lavastaja Polina osa peaaegu olematuks. Ühelt poolt võttis see Leenalt pinged maha, teisalt ei ole näitleja jaoks hullemat asja kui see, et sul võetakse osa käest, sest sa ei saa hakkama. Milline häbi ja alandus! Leena ei julgenud enam partneritele otsagi vaadata. Vähemasti ei olnud tal enam teksti ja ta ei pidanud midagi ütlema. Ta suu oli kriipsuna kinni, lisaks sulges ta laval ka oma silmad.

Esietenduse peole ta ei jäänud, võttis lilled ja lahkus. Ta oleks tahtnud jätta selle kimbu teatri garderoobi, kuid see oleks olnud ilmselge märk solvumisest, kibestumisest. Leena jõudis enda kortermaja ette, ja enne kui välisuksest sisse läks, viskas kimbu suurde prügikonteinerisse. Lavastuse kohta ilmunud arvustused olid üldiselt positiivsed ja põhjalikud, mis on tänapäeva ajakirjanduse juures üsna ebatavaline. Kirjutati ka näitlejatöödest, Leenat ei mainitud kordagi. Ei öeldud midagi head ega halba. Selline vaikimine oli Leena jaoks kõige hullem. Ta mängis «Kajaka» etendused hooaja lõpuni ära ja andis lahkumisavalduse sisse. Teatri direktor ja pealavastaja käisid isegi Leena juures kodus ja palusid, et saaksid Leenale teha vähemasti lahkumisõhtu. Leena oli selle koha pealt jäik ja resoluutne:

«Mingit õhtut ei tule!»

See oli kergendus neile kõigile.

Etendusi käis Leena teatris endiselt vaatamas. Nii külalisetendusi kui enda teatri omi. Olgugi et see polnud enam Leena teater. Saalist lava taha ta ei läinud, neljas sein kerkis ta ette nagu müür. Vahel käis ta teatris koos pojaga, harva küll, kui Margo tuli. Margo nagu ei saanud teatrist aru, midagi häiris teda, tihti ta niheles oma toolil, nohises, ohkas tüdinult. Ka Leena sõbrannad olid kuhugi kadunud. Või ei olnudki neid kunagi? Sõbrannadeks olid olnud ta kolleegid, koos teatriga haihtusid ka nemad. Kaduviku kunst! Paar Leena väga lähedast sõbrannat vaatasid teatrit juba teispoolsusest, ja seepärast istus ta saalis üksi. Vaatas etendust, vaatas inimesi, ja temagi ohkas ja nohises, isegi pobises omaette, paljugi häiris. Etenduse vaheajal käis aina üks kohvitamine. Kas need inimesed mitte ei tulnudki teatrisse kohvi pärast, mõtles Leena. Sest see, mis toimus laval, näis nii kauge ja võõras ja elutu. Ka teatrimaja ise oma suuruse ja kujuga häiris teda. Peale fassaadi renoveerimist meenutas see hoone talle järjest enam mõnd tehast. Ja mis kõige kummalisem – talle tundus nii vale ja arusaamatu, et seal lava peal on keegi, kes kehastab end kellekski, ja siis tema peab seda vaatama:

«Misasja ma siin vahin!» vihastas ühel hetkel Leena ja läks peale esimest vaatust minema. Kõik, rohkem ta enda jalga teatrisse ei tõstnud.

Leenat hakkasid huvitama muud asjad, ta uuris oma sugupuud. Leena oli juba noorena seda teha tahtnud, toona näis see nii suur ja mahukas ettevõtmine, et ei olnud lihtsalt aega. Margo ütles Leenale, et internetis on selline lehekülg nagu Geni, kus on nende sugupuu olemas. Leena vaatas seda, see oli nii hõre, et ta otsustas ise oma sugupuu koostada. Ta käis arhiivides, püüdis kätte saada kirikuraamatuid, sugulaste mälestusi ja leidis nii mõndagi. Kui Leena oli jõudnud oma mehe liinini, valdas teda äkitselt mingi seletamatu tunne. Viimaks helistas ta Margole. Hommikul oli Leena korra juba helistanud, aga poiss ei võtnud vastu.

«Ilmselt on loengus,» arvas Leena. «Või aias. Miks ta aeda ei või telefoni kaasa võtta?» ei saanud ta aru. Leena ei tahtnud ka mitu korda helistada, sest siis ütleks Margo:

«Miks sa kogu aeg helistad, ma ju näen, kui sa oled helistanud, ma helistan sulle tagasi.» No ei helista ju!

Leena ootas täpselt pool tundi ja tegi siis uue kõne. Ikka ei midagi, ei võta vastu! Leena kirjutas diivanilaual paberile – Margo. Ja lisas sinna juurde number ühe, et teaks, et on korra talle helistanud. Leena teadis, et seda, millal ja kui palju on ta kellelegi helistanud, saaks ka kuidagi telefonist järele vaadata, aga ta polnud seda selgeks saanud. Ja kui aus olla, polnud ka väga tahtnud saada. Leena ronis edasi mööda oma sugupuud ja sama ajal teda muudkui segas, miks poeg talle ei helista. Leena võttis ette paberi, kuhu oli kirjutanud «Margo» ja lisanud number ühe. Ta katsus ära arvata, kas see number üks tähendab nüüd seda, et ta juba helistas Margole korra, või siis tähendab see seda, et ta peaks veel üks kord helistama?

ROMAN

Romanil oli täiesti uus hingamine. Ta oli kohe-kohe isaks saamas ja see tõmbas ta käima. Töötasid kõik mootorid, kõik vanad ja ka need, millest tal varem aimugi polnud. Roman tundis lausa füüsiliselt, et on valmis last oma elu hinnaga kaitsma, see ei olnud tema jaoks enam mingi metafoor. Suurenes empaatiavõime, kaitsetahe, soov hoida ja armastada. Kasvas hüppeliselt ka närvilisus ja hirm, et midagi võib juhtuda, et kõik võib minna valesti.

Ta käis Sigridiga perekoolis ja viis Sigridit oma autoga vesiaeroobikasse. Kui jõudis kätte esimene ultraheli aeg, oli ta kaasas.

Nähes ja kuuldes lapse südamelööke, puhkes Roman nutma, pisarad lihtsalt voolasid. Ta polnud midagi sellist tundnud peale taasiseseisvumist. See oli midagi nii uskumatult suurt ja võimast! Alati kui ta Sigridiga kaasas käis, rääkis ta pikalt arstidega, seda siirast huvist, aga ka soovist näidata Sigridile, et ta hoolib, tema peale võib loota. Temast ei saa kunagi isa, kes jätab oma pere ja lapse ning kaob.

Iga päev tuli Roman Sigridi juurest läbi, tõi midagi või tahtis lihtsalt rääkida ja olla. Sigridi olekust võis välja lugeda kerget väsimust ja ehk ka seda, et Roman on muutunud oma hoolivuses juba tüütuks. Roman sai sellest isegi aru, aga ta ei saanud sinna midagi parata, ta ei saanud oma vere vastu midagi! Kõik töötas, kõik pumpas, Roman oli verd ja elu täis! Kuid kui ta enda ümber ükskõik kuhu vaatas, siis see, mida ta nägi, ei meeldinud talle. Kõikjal varitses potentsiaalne oht. Roman tundis, et tema ülesanne on muuta maailm paremaks kohaks.

Roman luges Perekooli foorumites kõike, mis puudutas ema, last, perekonda. Teda ärritas, et isade kohta oli nii vähe kirjutatud. Ja ta lõi sinna ise uue teema – «Isa raseduse ajal». Ta mõtiskles sel teemal, ja kutsus ka teisi kaasa mõtlema, jagama oma kogemusi sellest, mida teevad ja tunnevad nende üheksa kuu jooksul mehed. Ka raamatukogudes ja netis oli kirjandust selle kohta nii vähe. Seepärast keskendus ta peamiselt lootele, jälgis lapse arengut, see oli kõige olulisem. Roman teadis väga täpselt, kui suur on lapse kolju neljakuuselt, ta teadis, mida peab last ootav naine sööma. Ja ta vedas Sigridile kokku hunnikute viisi puu- ja juurvilju, ka liha, kala, vitamiine. Roman aitas Sigridil kokku panna kotti, mida haiglasse kaasa võtta. Ta üritas sinna kotti suruda ka plaadi Alo Mattiiseni viie isamaalise lauluga. Sest kui nad peaksid saama perepalati, siis seal on muusikakeskus, muusika aitab sünnitamisel lõdvestuda. Roman tahtis, et kohe algusest peale oleks kõik õige, ka muusika. Iga kord peale Romani lahkumist tõstis Sigrid selle plaadi kotist välja tagasi.

Roman pani tähele, et Sigrid pole tema suhtes enam mitte lihtsalt vaoshoitud, vaid isegi tõrjuv. Roman mõistis Sigridit, sellest tuleb aru saada. Naistes toimuvad sel perioodil suured muutused, nii füüsilised kui vaimsed muutused, kõik muutub. Oli olemas sünnitusjärgne stress ja oli ka  sünnituseelne stress. Roman proovis teha kõik, et seda stressi leevendada.

ELINA

Sel õhtul, kui Elina linna tuli, läks ta esimese asjana duši alla. Ta ligunes seal tükk aega ja pesi end, lausa küüris, ja siis seisis veel pikalt voolava vee all. Vesi oli hea, vesi ei tahtnud temast midagi, lihtsalt voolas.

Elina oli muidugi ka ise kõigest sellest, mis toimus, šokis. Ta polnud seda kuidagi ette valmistanud. See lihtsalt juhtus ja ta tundis teatavat kergendust ja vabanemist. Teisalt ka ebamäärast hirmu, mida ta ei osanud seletada. Kas ta kartis Margot? Või kartis ta, et on teinud midagi väga lolli, midagi jäädavalt ära lõhkunud, ja parandada seda enam ei anna? Või kartis ta, et ei saa üksi hakkama?

Et end kuidagi rahustada, võttis ta arvuti ja lõi Exceli tabelisse oma töötasu ja väljaminekud: autoliisingu, kütte-elektri-vee arved, internetitasu ja ka lasteaiamaksu, Kaarli jalgpallitrenni ja lauluringi, kus poiss väga käia ei tahtnud, nii et selle võis ka maha tõmmata. Kui autoliising välja arvata, siis sai ta oma palgaga hakkama küll. Pealegi oli auto niikuinii enamasti Margo käes ja selle ta võibki endale jätta või autoaeda tagasi viia. Elina oli tahtnud alati rohkem jala käia, sest talle tundus, et nende pere on liiga autostunud. Ja sööb liiga palju liha. Ta oli lapsepõlvest saadik kuulnud, et mehed tahavad liha, ja see oli ka tõsi. Nüüd saab ka liha pealt kokku hoida.

Lisaks rahale oli veel väiksemaid ja suuremaid hirme, mida ei saanud nii kergesti Exceli tabelisse panna. Need mõtted kippusid minema omavahel risti ja rästi. Kas Kaarel jääb nüüd ilma isata? Mida see talle tähendab? Kas minust saab üksikema? Kas ma veel leian kellegi? Ja kas ma üldse tahan veel kedagi leida? Kas mul on midagi viga? Kas asi ei olegi ehk hoopiski minus endas? Ja ma olen kõik ära rikkunud lihtsalt mingi oma tuju või väsimuse pärast? Oli hetki, kui Elina langes enesesüüdistustesse ja kahetses, et oli seda kõike Margole seal õunapuu all öelnud. Mõnel teisel hetkel jällegi tundis ta, et see oli nii õige, et ta seda viimaks tegi, juba ammu oleks pidanud ütlema, võib-olla kohe alguses oleks võinud nad lahku minna, oleks palju jama ära jäänud.

Elinal ei tekkinud igatsust Margo kui mehe järele, vastupidi, ta sai nüüd voodis rahulikult ja vabalt magada, ilma et keegi teda ootamatult keset ööd ründaks, ilma et ta peaks hakkama seletama, miks ta praegu ei taha, miks ta on väsinud, miks ta tahab lihtsalt magada, miks ta on nii külm.

See hetk aias, kui ta oli selle kõik välja öelnud, siis Margo lausa tardus. Tema käed vajusid rippu, samuti vajus lahti suu. Ühtegi heli sealt seest ei tulnud, kui, siis vaikset kohinat. See ehmatas, Elinal oli tunne, nagu oleks ta Margo reetnud, lõiganud mehel jalad alt. Elina vaatas oma Margot ja ootas, mis sealt on tulemas, sealt võis tulla kõike. Ta võiks kas nutma puhkeda, kallale tormata, kuigi Margo ei olnud seda kunagi teinud, aga praeguses olukorras ehk siiski? Või siis võiks ta end mingil jõhkral enesehävituslikul moel vigastada? Joosta kuuri alla, haarata hekikäärid ja hakata endal ükshaaval sõrmi maha lõikama. See oleks nii sümboolne, mees, kes on häbistatud, lõikab maha oma sõrmed, et ta ei saaks enam kedagi puudutada, sest ta ei vääri enam kedagi, keda puudutada. Või mis veelgi täpsem ja valusam – puuraiumispaku peal lüüa kirvega endal küljest suguelundid. Mida iganes. Kui see Margo tardumus järele andis, ei juhtunud aga midagi. Ei nuttu, ei kallale tormamist ega köndistatud käsi, verist suguelundit paku kõrval, mitte midagi! Margo ei küsinud Elina käest midagi, Elina ei öelnud midagi. Polnud midagi öelda ega seletada. Ja nii jäigi.

Nendel hetkedel, kui Elina oli üksi ja hakkas ennast süüdistama, läks ta jooksma. Ta ostis endale iPodi ja korralikud botased, imekerged, millega joostes tundsid, et lausa lendad. Ja kogu see jama ta peast haihtus. Mõnikord võttis ta ka Kaarli kaasa, aga poiss ei jooksnud nii palju ja kiiresti, kui Elina oleks tahtnud. Kaarel väsis ära ja siis tulid need jutud, et ei jõua, süüa tahaks, võta kukile. Ja siis edasi see vestlus, mis ajas Elina lausa marru, kuigi ta sundis end rahulikuks. Kaarel teadis, et see ajab ema marru.

«Võta mind sülle, mul hakkas jalg valutama.»

«Kuidas ta sul valutama hakkas?» küsis Elina ja sai ka ise kohe aru, et täiesti mõttetu on selliseid asju küsida.

«No hakkas, ma vist kukkusin. Isegi veri jookseb.»

Elina kummardus poja põlve juurde ja tõmbas püksisääre üles.

«Ei ole ju midagi! Mis sa seletad.»

«Ei ole jah,» oli Kaarel ka ise hetkeks imestunud. «Aga nihuke tunne oli küll, et verd tuleb. Võta mind sülle.»

«Ole mõistlik, ma ei jõua sind sülle võtta. Suur mees.»

Tavaliselt see aitas, selle peale leidis Kaarel alati endas uut jõudu ja kõndis, lausa jooksis edasi. Sest kes meist ei tahaks olla suur mees. Sel korral oli teisiti.

«Võta siis kukile.»

«Kuule, ma ei jõua sind kukile võtta.»

«Issi küll jõuab.»

Elina luges mõttes numbreid ja ütles:

«Küll issi siis võtab.»

Sellega sai muidu see kukile võtmise jutt otsa, isateema jätkus.

«Aga kus issi on?»

«Suvilas,» lõpetas Elina, Kaarel ei lõpetanud.

«Miks ta suvilas on?» Midagi peab vastama.

«Talle meeldib seal.»

«Ma arvan, et ei meeldi.»

Elina peatus ja kummardus poisi kohale:

«Miks sa seda arvad, et issile suvilas ei meeldi?»

«Arvan,» vastas Kaarel.

«Vaata, Kaarel, tal on seal oma aed…» hakkas Elina siluma.

Kaarel ei kuulanud, lükkas ema käe oma õlalt maha ja kõndis jõnnat-jõnnat edasi, nagu oleks ta keha korraga meeletult raske mulda täis aiakäru, mida peab enda ees lükkama. Elina läks talle järele, püüdis end rahulikuks sundida, rääkis midagi. Kaarel ei vastanud terve tee talle mitte midagi.

Enamasti jooksiski Elina üksi. Jooksma minek oli alati veidi raske ja vastumeelne, aga juba siis, kui esimesed paarsada meetrit olid toore tahtejõuga läbitud, hakkas ta jooksu nautima. Elina oli lugenud, et mõnede inimeste keha hakkab joostes tootma endorfiini, mis muudab inimese õnnelikuks. Ta jooksis juba ka sellepärast, et mitte jääda koju istuma.

Elinal oli mitmeid sõbrannasid, kes olid muutunud tädideks. See juhtus nii lihtsalt ja äkki. Tavaliselt hakkab see pihta siis, kui naine on lapse saanud. Naise enese välimus ja elu polegi enam oluline, kogu aeg ja tähelepanu pööratakse lapsele. Elina oli püüdnud oma tädistunud sõbrannadest eemale hoida, ta leidis alati ettekäände, miks ta ei saa tulla laste sünnipäevale, klassikokkutulekule, kohviõhtutele, ta kartis tädistumist. Elina kartis ka surnuid, matustel hakkas tal alati halb ja ta minestas, ta vältis ka vanu ja haigeid inimesi. Oma surevat vanaema ei suutnud ta haiglasse vaatama minna. Elina tundis lausa füüsiliselt, et tädistumine on ettevalmistus surmaks. Algab see sellega, et istutakse poolest päevast kohvikutes, kallatakse endale kohvi sisse, sageli ka Baileyst, kooke, küpsiseid ja sefiirikorvikesi, ainsaks jututeemaks on lapsed. Kilod tagumikku ja reitele, kõhtu, käsivartele ja kaela sajavad juurde, nagu kukuks taevast munakive. Vaikselt kaovad ka nende lihavate naiste mehed kuhugi ära, ja sellest justkui polegi midagi, ei tulegi meelde, mis asja sai koos aetud.

Elina mõtles, kas see toimub nüüd ka minuga? Mees on juba läinud. Sõbrannad õigustavad oma tädistumist sellega, et nemad on nüüd emad, ja seda oli ju ka Elina. Ikkagi ei tahtnud ta, et sellega ta elu lõpeks. Kui ta vaatas oma tädistunud sõbrannasid, siis nad ei olnud rõõmsad ega rahul, vaid isegi kurjad. Kõik need teised naised, kellel ei ole lapsi, on nende silmis täiesti mõttetud inimesed, kes raiskavad enda ja teiste elu. Tädistumise viimases staadiumis hakkavad nad iseendi kohta kasutama väljendit – mutid. Selles on üks osa tõtt ja teine osa irooniat, mille peale teised tädid saaksid naerdes öelda:

«No mis mutt sina oled!»

Ja siis pärast see, kellele öeldi, et mis mutt nüüd sina oled, saaks vastata samaga:

«Sina ja mutt, lubage naerda!»

Sest meil on vaja teineteise toetust, ükskõik kust see ei tule, kasvõi mõne teise muti suust.

Ka riietus muutub, kaovad topid ja teksad, asemele tulevad pikad villased seelikud, madala tallaga kingad, pruunikad kampsunid, pontšod, sallid ja tekikesed, mis keeratakse endale ümber nagu kaitsekilp kogu maailma vastu. Kas siis juba ei oldagi surnud? Elina kujutas ette, et surm saabub mitte vikati, vaid villase salli ja pruuni pontšoga ja ta otsib naisi, kes on kattunud peki- ja tolmukihiga nagu Pompei. Aga elu pole justkui veel pihta hakanudki!