:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Keila Joa lossis Schloss Fall on avatud imekaunis moenäitus «Romantismiajastu mood Aleksandr Vassiljevi fondist». Näitus pakub vaatajale elamusrikast reisi ajamasinas tagas – nii suurejooneliselt taastatud ruumid kui ka kaunid kostüümid pärinevad samast ajastust, neogootikast. Saalidesse on välja pandud teemade kaupa grupeeritud kostüümid ja aksessuaarid, mida kanti tolleaegsetel ballidel, jalutuskäikudel, koduseid toimetusi tehes. Allkorrusel täiendab rõivaid valik ajastutruusid portreesid, mis võimaldavad romantismiaja inimestele hinge piiluda. Näitus jääb avatuks maikuuni.
VIDEO! Retk romantikasse Keila-Joa lossis Schloss Fall
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/03/6404141t1hbd97.jpg)
«Mis on daami keskmine taljemõõt?» küsib näituse hing, maestro Aleksandr Vassiljev teatraalselt. «48–50 cm! Romantismiajal kandsid naisterahvad korsetti ja polnud ka kasvult kuigi pikad, nii et see oli isegi paras. Tol ajal oli keskmine kasv 150 ja kinganumber 34. Mitte nii nagu praegu, mil naiste jalg on 40–41, kasv 185 ja kaal pea sada kilo! Vaadake, kõik muutub ajas, eks ole tõsi?»
Aja kulgemist on sel moenäitusel tõepoolest põnev jälgida. Kakssada aastat – ei tundu nii üüratu ajalõhe, kuid elustiil on praegu totaalselt teistsugune, kui oli siis. Paljude daami varustusse kuulunud tähtsate asjakeste otstarvetki on keeruline mõistatada. Tol ajal olid lehvik, juustest käevõrud ja tillukesed teatripikksilmad hädavajalikud. Ilmselt vaataks ka romantismiaja daam, kui tal oleks võimalus meie aega lennata, enamikku esemeid suure hämminguga.
Näitus haarab vaataja hetkega kaasa: valgusküllastes, uhkete võlvakendega pseudogooti vaimus kujundatud saalides on ellu äratatud ballistseenid, jalutajate grupikesed, vitriinides võib imetleda filigraanseid lehvikuid ja ehteid – avastamist ja imetlemist jätkub siin küllaga!
/nginx/o/2017/03/03/6404163t1h79fe.jpg)
Mis on daami keskmine taljemõõt? 48–50 cm!
Kindlasti tasub kultuuriretkele kaasa meelitada ka lapsed – see üks ringkäik kindlas ajastus mõjub nagu elav ajalootund ning laiendab silmaringi suurelt ja säravalt. Väljapanek on kompaktne ja paraja mahuga tervik, selle jaksab naudinguga läbi kulgeda, süveneda, kaasa mõelda ja lasta legende endast läbi voolata.
Aleksandr Vassiljevi moenäitus Eestis on mõistagi erakordne sündmus. Tema mullune näitus hinnati aasta parimaks näituseks ja Kumus käis seda vaatamas 60 000 inimest. Sõit Keila-Joale ehk vajab pisut enam planeerimist, kuid maiuspalaks on ehedaim võimalik ümbrus ja atmosfäär, mis käsikäes moega jätab eriti sügava ja tervikliku mulje.
«See loss ise on ehitatud 19. sajandi alguses romantismi vaimus. Sealt tekkis mõte siduda see loss neogooti moega. Näitusel võime minna ajas 180 aastat tagasi ja kujutada ette, millised inimesed ja millistes kostüümides siin lossis tol ajal elasid,» räägib ettevõtmise ideest Schloss Falli omanik, ettevõtja ja lossihärra Andrei Dvorjaninov.
«Tegemist on tõesti unikaalse kohaga, mis oli selle aja aristokraatia jaoks oluline. Kostüümid ärkavad siin ellu – millised olid tolle aja leedide jalutuskleidid, ballikleidid, lehvikud, ehted… kõik need unustatud lood. Need luksuslikud asjad olid tegelikult väga praktilised ja selle avastamine on niivõrd põnev!»
Lossihärrale endale on ajaloo elus hoidmine nii hobi kui ka kirg. «Eks see nõuab palju energiat, teadmisi ajaloost ja arhitektuurist ja ka vahendeid. Ka sellel näitusel on meil partner Decy Clinic, kes aitab kunstielamused vaatajateni tuua. Aga kui külalised saavad emotsiooni, nende maailm saab rikkamaks, neile meeldib tehtud töö – see annab energiat edasi tegutseda.»
/nginx/o/2017/03/03/6404363t1h5438.jpg)
Ajaloosõber Dvorjaninov usub, et ajaloos on paljugi, mis lisaks väärtust ka tänapäevale.
«Viisakus ja respekt teiste vastu ei maksa midagi, aga sel on suur väärtus. Kuidas saab ukse vahel tekkida trügimine? On ju elementaarne, et daam läheb enne. Ka teietamine on väga väärikas ja ilus tava, enese tutvustamine, käe ulatamine. Olla viisakas – sa ei kaota sellega mitte midagi, aga võidad palju. See näitus aitab võib-olla märgata armastusega tehtud asjade ja heade kommete väärtust.»
Väikesed asjad – sellist nähtust vanasti polnudki. Kõik valmis aeglaselt, meistri käe all ning igal asjal oli tähendus, sageli sentimentaalne. «Kuna aadlidaamid olid annetanud oma kulla ja briljandid sõdurite ja armee kulude katmiseks, valmistati ehteid odavamatest, kuid sellegipoolest efektsetest materjalidest,» jutustab maestro Vassiljev. «Daamid armastasid väga käevõrusid – neid punuti armastatud inimese juustest, mis ühendati poolvääriskividega, et kallis inimene oleks alati endaga kaasas.»
/nginx/o/2017/03/03/6404171t1hcffc.jpg)
Romantismiajast leiab ka moematerjale, mille peale tänapäeva loomakaitsjad minestaksid.
«Abielus daamid armastasid kilpkonna kilbist valmistatud lehvikuid. Merekilpkonn muidugi väga rõõmus ei olnud, et tema kilp moes oli, sest selle kättesaamine oli väga piinarikas – teda kuumutati elusalt, sest ainult niimoodi eraldus kilp ise, tervena. Poolkeedetud kilpkonn lasti merre tagasi, kus haid või teised elukad ta ära sõid,» jutustab maestro värvikalt. «Nii et kõik need imekaunid asjad on loomade suhtes julmalt loodud. Tänapäeval on see kõik keelatud. Seetõttu ma ei saa ka selle kollektsiooniga reisida riikidesse, kus on vajalik kirjalik tõend, et loom suri loomulikku surma. Mul pole mingit võimalust tutvuda kilpkonnaga, kellest see lehvik on valmistatud, ja küsida: öelge palun, kuidas teie surite – loomulikku surma või keegi aitas teid?»
Ballisaali väljapanek lossi talveaias on helge ja heledates toonides. «Romantismiaja traditsioonide kohaselt pidi naisterahvas ilmuma ballile heledas kleidis, musta kanti vaid leina ajal. Ja kui sa leinasid, siis sa juba ballile ei läinud, sest hea tava kohaselt ei sobinud sul nagunii tantsida ega lõbutseda. Ball – see on ju rõõmus, helge, pidu noortele, mitte pensionäridele!»
/nginx/o/2017/03/03/6404131t1h7f40.jpg)
Moefanaatik Vassiljev toob esile ka gootikale viitavad elemendid kleitide disainis. «Eelistati kolmnurkseid vorme, mis imiteerisid gooti stiili aknaid ja võlve. Kaelused, detailid, kaunistused. Naised rõhutasid alati taljet ja kallis ning kaunistatud pannal oli iga naise uhkus.»
Lehvik on ese, millele me tänapäeva konditsioneeritud ruumides enam mingit praktilist rakendust leida ei oska. Kuid kunagistes ballisaalides, kus põlesid sajad küünlad ning lõõmasid lahtised kaminad, oli daamil pea võimatu selleta toime tulla.
«Ball oli üks erakordselt palav üritus, juba seetõttu vajas daam lehvikut. Kuid hinnaliste lehvikute kõrval olid kasutusel ka kartongist lehvikud, mis täitsid balliraamatu ülesannet – igale lehele kirjutati nimi nagu tantsukaardile. Sel ajal, kui balli eel salongis šampanjat joodi, astusid kavalerid ligi, esitlesid end viisakalt ja palusid luba daami tantsule viia. Teie avate oma lehviku ja vastate: mul on tantsukaart juba täis, härra parun! Või ütlete: valss number kaks on veel vaba, ma panen teid kirja.»
/nginx/o/2017/03/03/6404111t1h0887.jpg)