Karuse oleku taga varjas end tundlik natuur

Lavastaja, näitleja ja teatriõppejõud Kalju Komissarov. Foto: Ants Liigus

Arvan, et Kalju Komissarov ehk Koma soovis oma karuse olekuga varjata sentimentaalsust, sest kui öelda asju natuke jämedamalt, robustsemalt, siis aitab see peita seesmist tundlikkust.

Mul on väga kahju, et ma Komissarovit ei tundnud tema tungi ja tormi perioodil – 1970ndate algusest, mil ta oli noor ja lootustandev näitleja, esimesi samme tegev lavastaja, ajast, mil ta töötas Tallinnfilmis ja veel polnud maandunud siia Noorsooteatrisse.

Toonastest filmidest olen aru saanud, et ta oli väga sarmikas, arenev isiksus, noor inimene, kes polnud veel jõudnud esmapõlemise faasi. Jube huvitav oleks teda kõrvalt näha, muidugi oleks olnud toona tore koos töötada… Kohtusin Komaga siis, kui ta oli juba väljakujunenud isiksus.

Komissarovi viimased õpilased ütlevad, et ta oli pehme, soe ja mõistev. Saan neist aru ja arvan, et selliseks õpetajaks sai ta aastatega. Meie kursus, tema esimene kursus, nägi nelja aasta jooksul Koma arengut, siis ta alles alustas oma õpetajateed ning ta ei mõelnud pedagoogikarjäärile, vaid põles teatris.

Meie koostöö päädis Ugalas tehtud lavastusega «Kolm õde». Siis nägi me kursus tarka, lõbusat, kerget, lainetel hõljuvat Komissarovit. See oli pärast kõiki õppeaastaid midagi pöörast, täiesti avastuslikku.

Kullaproovi väärt tarkus on see, kui tugev isiksus ei vormi andekatest noortest inimestest savist endataolisi puuslikke või jumalanukke, vaid laseb konkreetsetel andelaadidel areneda looduse antud suunas. Komissarovi kõige suurem voorus või panus õppejõuna ongi see, et ta pole püüdnud vormida endataolisi loomeisiksusi. Kusjuures seda pole tugeval kunstnikul sugugi lihtne teha.

Komissarovi pärand lavastajana on samuti oluline, eelkõige 1970ndatel ja ka 1980ndatel tehtu, kui ta lavastused olid ausad, tugeva sotsiaalse sõnumiga, teravad, võib-olla isegi vastuoksuslikud ja tema tugeva isikupärase käekirjaga kirjutatud.

Minule on mällu jäänud temaga tehtud kursusetöö «Kolm õde». Täiesti jalustrabav oli ««Hamleti» lavastamine Alam-Kolka külas». Ma ei suutnud aru saada, kuidas on üldse võimalik, et niisugust lavastust mängitakse ja seda ei keelata ära. See oli lihtsalt midagi pöörast.

Oma julge vormi ja sõnumi poolest jätsid sügava jälje ka «Vennad Lautensackid». Komissarov püüdis Ugala uue teatrimaja lava kasutada maksimaalselt, ma arvan, et selles lavastuses ongi läbi aegade kõige enam Ugala lava võimalusi ära kasutatud. «Sajandist on pikem päev» jättis mulje oma ootamatu valikuga ja loomulikult tema enda mänguga.

Kui rääkida aga meie teatrist, siis teatrijuhina oli ta ülimalt salliv. Koma on öelnud, et talle avaldas muljet Kaarel Irdi juhtimisstiil. Kui ta Noorsooteatrit juhtis, töötasid tema kõrval näiteks Merle Karusoo, Lembit Peterson, Peeter Volkonski, Mati Unt, Kaarin Raid – kõik erinevad lavastajaisiksused. Tugeval loomeinimesel pole lihtne taluda enda kõrval teistsugust maailma. Kuid kogu teatri rikkus seisneski toona kolme-nelja maailma üheaegses eksisteerimises. Seda taluda seal sees polnud lihtne, vaataja seda kindlasti ei näinud, teatrijuhilt nõuab see aga suurt tarkust.

Olen üsna palju teinud mõttes ekskursse tema Noorsooteatri perioodi. Koma oli teatrijuht 12 aastat – 1974. aastast 1986. aastani –, ja ma olen püüdnud leida paralleele ning arusaamasid, kuidas ta käitus ühes või teises situatsioonis. Ega paljude inimeste sisse ma kujutluses pole tunginud. Olen samasugust mõttekäiku teinud veel ainult ühe inimese, oma isa puhul.

Suurim Komalt saadud õpetus on aga järgmine: tuleb jääda ausaks selle ees, millega sa tegeled. Kui see, mida sa teed, on oluline, siis järelikult kõik muu peab olema suunatud sellele olulisele. Teatud asjade suhtes tuleb süda külmaks teha ja aus olla. Isegi siis, kui see tundub kellegi suhtes ülekohtune või on isegi suuremale hulgale mittemõistetav. Kui sul on tunne ja sa saad aru, et seda peab tegema, siis tuleb teha või lihtsalt ära minna. Ei saa, nagu Koma selles situatsioonis oleks öelnud, poole p…ga peeretada. Tuleb olla aus, kas lõpuni aus, väga aus või üsna aus, vastavalt sellele, kui leigelt, soojalt või kuumalt sa asja teed. Kui teed väga kuumalt ja kirglikult, siis tuleb olla lõpuni aus ka iseenda suhtes. Tihti võib sellega kaasneda iseenda vigade tunnistamine, mida teatavasti ei ole lihtne teha.

Mina olen näinud, kuidas mu oma õpetaja on käitunud nii, nagu ta mulle on õpetanud. Lihtsam on öelda teoreetilisi õpetussõnu, rääkida, kuidas peab, aga keerulisem on ise oma sõnade järgi käia. Ma olen näinud, kuidas minu õpetaja on endale täiesti ootamatus situatsioonis dilemma ees, kas käia oma sõnade järgi või jääda õpetajaks, kes ütleb, et sa saad aru ju, et üks asi on teooria ja teine praktika. Nägin, et see polnud talle kerge, sest ta tegi seda oma õpilase silme all.

Minu silmis oli just see kõige suurem õppetund, see oli mu elu eredamaid hetki, ma mäletan selle kohtumise iga detaili.

Kes oli Kalju Komissarov? Tahaksin vastata, et ta oli isa oma lähedastele. Lõpus ta tahtis olla koos oma perekonnaga, aga seda peaksid ütlema tema lapsed, perekond. Mulle on ta inimene, kes on peamiselt määranud minu saatuse. Sest mitte mina ei valinud teda välja, vaid tema valis kursuse ja minu sinna. Tänu tema näpuga näitamisele olen mina Tallinna Linnateatris ja selline, nagu olen.

Vahel unustame ära, et maailm ei saa alguse meist ja lisaks vanematele on meie elus olulisi inimesi, kes määravad meie ametialase saatuse. Komissarov määras minu saatuse.

Kalju Komissarovi kõigile õpilastele tahan ma öelda: «Kauss saali!»