Bastille' ja Tallinna kontserdi rikkus nolk

Bastille kontsert Saku Suurhallis

FOTO: Toni Läänsalu

Eile maailmaturnee käigus Tallinnas Saku Arenal esinenud Briti indie-popbänd Bastille tuli ja tegi, mida temalt oodati – ei midagi rohkem ega vähem. 

Lavale saabus eileõhtune peaesineja 20 minutit oodatust hiljem, mis ei ole üksi just märkimisväärne põhjus nurisemiseks (isegi arvestades eestlaste täpsusearmastust). 

Nördimust tekitas aga Bastille' soojendusesineja Matt Wills, kes pärast esimesena lavale tulnud NOËPi millegagi silma ei paistnud ja avaesinejast tekkinud elamust suuresti lahjendas. Tegu oli kui mõne kohviku taustamuusikuga, kelle saatel mõnusalt juttu ajada ja veini limpsida. 

Peale Willsi ja enne Bastille'd tekkinud paus ei jätnud endast samuti head muljet. Jäi lootus, et oodatud peaesineja Bastille paneb vahepala unustama. Suure tõenäosusega oleksidki nad sellega hakkama saanud, sest lisaks heale vokaalile ja andekatele bändiliikmetele, oli neil ka omanäoline lavagraafika – lihtne, kuid huvitav ja kaasahaarav. Bändi uus album «Wild World» ei ole samuti pettumust valmistanud ega jää nende varasematele auhindadega pärjatud lugudele sugugi alla. 

Ilmselt oodatust vähem tähelepanu pälvinud Wills aga ei lasknud ennast unustada. Mõned minutid pärast oma lavatüki lõpetamist ilmus noormees taas rahva ette – seekord koos õllepudeliga, mida ta ei olnud kade jagama lava ees seisnud noore tüdrukuga. 

Seal ta ka ülejäänud kontserdi jõlkus, käies vahepeal küll lava taga oma alkoholivarusid täiendamas ja seltsimehi otsimas. 

Bastille' etteaste edenedes (õlletopside tühjenedes) leidis pealava kõrval aset veel teinegi omamoodi väiksem etteaste – sooloartistiks Wills, kes muuhulgas tantsis, pildistas ja enda «ägedat isikut» videole jäädvustas. Ja seda kõike nii, et lava lähedal seistes polnud võimalik teda mitte märgata. 

Willsi etteaste haripunkt saabus Bastille' viimase lauluga, kui hurmurlaulik otsustas lavale naasta. Seal asus ta peaesinejate ees aupaklikult kummardama ja rahvast nende nimel justkui üles kütma. Seejärel tegi ta laval tiiru ja kätles bändiliikmeid ning näitas, kui suur sõber ta Bastille'ga on. 

Kui tegu oli plaanitud kontserdiosaga, oli see pehmelt öeldes mage. Bastille' liikmete reaktsioonist jäi aga pigem mulje, et Willsi naasmist pealavale ei oodanud neist keegi. Pigem üritasid nad tähehakatise etteastega kaasa minna ja professionaalsust säilitada. 

Viimane laul lõppenud, seadsid kohalviibijad sammud väljapääsu poole ja võtsid kohad sisse riidehoiujärjekorras. Ootamatult andis ukse juurde tekkinud rahvamass seetõttu comeback'i võimaluse – ei kellelegi muule kui Willsile, kes kuskilt nurga tagant ilmununa asus teda ümbritsevatele noortele teismelistele tüdrukutele mesijuttu ajama. 

Kogu üritusel jäi seega parim mulje NOËPist, kes klišeelike lööklauseteta ja rahva seas esinemise käigus tuuritamata suutis luua kuulajatega sideme ja panna neid õhtut nautima. Esinejal puudus vajadus tõmmata endale liigset tähelepanu ja pärast etteaste lõppemist ühines ta tagasihoidlikult kohalviibijatega. Willsi etteaste(d) oli(d) aga kogu õhtu jooksul täiesti üleliigsed ja tüütud. 

Selle eest ei saa vastutusele võtta kontserdi korraldanud Monster Musicut: korralduslikult oli kõik enam-vähem sujuv. 

Tagasi üles