/nginx/o/2017/03/08/6421449t1h3308.jpg)
Aili ja Toomas Vint avasid Viimsi Püha Jaakobi kirikus näituse «Valgus maalt ja merelt».
Vindid on Püha Jaakobi kirikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnike looming pühakojas peatab hetke loojate rännuteel, andes võimaluse otsekui palveks seisatuda, et taas jätkata avastamist väärivat teekonda. Sellel ühisel peatusel on oma väärtus. Ajalik elu on kätketud ajatu loominguga. Üllatavalt ühtne, tervikuna mõjuv näitus on kunstnikele ja vaatajatele huvitav kogeda. Ühisnäitus on kui ühtesulav ja terviklik kooslus. Pööraselt lihtne ja mõjuv.
Aili Vint omakorda põimib mõtted oma kodulehel Talmudi jutustusse: «Kui laps sünnib, siis puudutab kaitseingel tema laupa, et ta unustaks talle sündimisel kaasaantud Tõe. Muidu oleks tal siin ilmas talumatult raske.» Ja jätkab: «Mind vist puudutas kaitseingel liiga põgusalt, sest mul on tunne, et Tõde on kusagil väga lähedal /.../ Kuid kunsti saab luua vaid läbi isikliku emotsionaalse tõe. Tundetarkuse. Elan tundega, nagu maaliksin seda.»
Toomas Vint on kirjutanud oma 2014. aastal Haus galeriis eksponeeritud näituse juurde: «Mulle on jäänud mulje, et kaasaegse kunsti põhiprobleemiks on oma eksistentsi õigustamine ja vajalikkuse nähtavaks tegemine. Räägitakse vaatajatele kunstiteost seletavaid lugusid. Minu meelest on aga tähtis, et maal annaks vaatajale tugeva emotsiooni. Et kunstiteos ei peletaks inimest galerii uksest välja jooksma, et vaatajal tekiks hoopis tahtmine mõnda maali uuesti ja uuesti vaadata. Ma olen selline «vana aja kunstnik», kes usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo. »
Las jäädagi nii, et Aili ja Toomas Vindi looming on kui Talmudis toodud põgusa kaitseingli puudutus ja sõnatu kunsti piiril olev emotsionaalne nägemus. Visuaalselt haarav ja kütkestav, mõtlemakutsuv loomine. Igal juhul puudutab mõlema kunstniku looming näituse vaatajaid ja ka mind väga isiklikult. Mõlemalt kunstnikult on näitusel väljas mitu klassikaks saanud maali.
Toomas Vint ütles näituse avamisel: «Paljudel rännakutel ja sõitudel olen ikka käinud katedraalides ja kirikutes. Olen imetlenud suuri meistreid ja loojaid, kes õilistavad oma kunsti kaudu pühakodasid. Nüüd ise kirikus enda ja Aili maale nähes jään mõttesse...»
Ja tõesti, kui sõnatul kunstil peatub pilk, siis võib hõlpsalt tekkida hetk, kus aeg peatub. See on omamoodi hardushetk – vaid viiv, unenäoline ja samas reaalse elu ja sellele omase keskkonnaga põimuv nägemus. See on äratundmine, et ma tean oma piiratust ja tunnetan vabadust. Teades oma eksistentsi reaalsust ja tajudes lõpmatuse substantsi. Ka kõigevägevama puudutust – armastust.
Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2017.