Me elame lugudest, me kestame lugudes
Rein Veidemann Jaak Jõerüüdi raamatust «On nagu on»

Jaak Jõerüüt

FOTO: Tairo Lutter

«Elu on olemuselt lugu,» sedastab eesti elulugude teenekamaid kogujaid ja uurijaid, kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, mööndes, et «siiski esineb elulugu kui narratiivne tervik argikommunikatsioonis harva, pigem jutustatakse eluloofragmente.» 

Tellijale

Jutustamine on esitus, mille erinevad vormid (intervjuu, pihtimus, mälestus, päevik jts) nihutab eluloojutustuse kirjanduse piirimaile või koguni kirjandusse endasse, nõnda et võime rääkida autobiograafilisest romaanist. «Kirjanduslikkus» ilmutab end ka faktitegelikkust, kunagisi olukordi ja sündmusi ümbritsevas  hinnangute, erinevate fookuste, kõrvallugude, «oleksite»-maailma mudelites, rääkimata lugudes esitatud isikute kirjanduslikest portreedest. Ikka läheb vaja võrdlusi. On emotsioone, mille diapasoon ulatub imetlusest iroonia ja eneseirooniani. Elulookirjandus kujutab endast hübriidžanrit.

Elulookirjutus (st üles kirjutatud, kogutud ja salvestatud, aga teosteks vormistamata autobiograafiline aines) sai Eestis tuule tiibadesse 1990. aastatel. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv alustas elulugude kogumisega 1989. Pioneeritöö oli ära teinud siiski lavastaja Merle Karusoo, kes juba aastaid varem Pirgu Arenduskeskuse Mälusektorit juhatades oli kogunud eestlaste elulugusid ning jaganud neid teatraliseeritult rahvaga. Ühendus Eesti Elulood asutati 1996. Esimene eluloovalimik (koostaja Eve Annuk) «Eesti elulood. Naised kõnelevad» ilmus 1997, kolm aastat hiljem järgnes kaks köidet «Sajandi sada elulugu». Uuel sajandil on lisandunud kümneid ja kümneid eluloo- ning mälestusteraamatuid, nii et on hakatud rääkima elulookirjanduse buumist. Paljudel neist on romaani mõõde.

Tagasi üles