Kui saad, mida ei taha

Louise O’Neill «Sai mis tahtis» Tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa Varrak 2016, 264 lk Foto: Raamat

«Sai mis tahtis» on raamat tüdrukust. See on raamat ülekülatüdrukust. See on raamat tüdrukust, kes on oma koolis kõige ilusam. See on raamat tüdrukust, kes kehaliste parameetrite poolest võiks saada modelliks ja vaimsete võimete poolest professoriks. See on raamat täiuslikust tüdrukust. Keskkool saab aasta pärast läbi, kõik uksed ja maailm on lahti ta ees.

Kuni selle ühe õhtuni, mil juhtub kurat teab mis. Emma O’Donovan, täiuslik tüdruk, ärkab üles oma kodu verandal, päikesest kõrbenud, kleit pahupidi seljas, nagu põrgutulest läbi käinud. Kõik märgid on olemas, ühtegi mälestust mitte. Kuni Emma vend Bryan avastab Facebookist öösel tehtud fotod, mis kujutavad Emmat, seda, mida temaga sel ööl tehti, ja poisse, kes seda tegid.

Emma üritab asja siluda, ent temast sõltumatult avatakse juurdlus vägistamise asjas. Alkoholist ja droogidest pilditu tüdruk ei mäleta midagi, kogu kohtuasi põhineb neil kohutavatel piltidel, mis Bryan õnneks alla oli laadinud. Need pildid, mida lugejale vaid veidi kirjeldatakse, aga ei näidata, jooksevad raamatust läbi lõpuni välja, sest iga inimese puhul, keda Emma kohtab, käib tema seest läbi see teadmine, et ka see inimene on neid pilte näinud. Need pildid ripuvad terve perekonna kohal. Terve linnakese kohal.