Ühest motiivist Mehis Heinsaare loomingus

Mehis Heinsaar Foto: Peeter Langovits

Ühes oma luuletuses loetleb Mehis Heinsaar erinevaid meeleseisundeid ja eksistentsi vorme: «No tere Hirm ja Igavus siis, / tere Uneluski, Arm, / Ning tere Ahnus, Kadedus / ja tere Rõõm ja tere Surm – / oi, tere Sõge Meeleke!» (Mehis Heinsaar «Sügaval elu hämaras», Verb, Tallinn 2009, lk 9)

Siinse etüüdi jaoks valisin neist välja vaid ühe motiivi, mis ometi tundub autori loomingus eriliselt tähenduslik – ja selleks on Rõõm.

Erich Fromm on öelnud, et me elame «rõõmutute lõbude maailmas». Tühisekeldamise, iga hinna eest nõutava «edu» nimel edasitormavas-pöörlevas elukeerises pole meil enam ei aega, oskust ega suutlikkust elust lihtviisiliselt rõõmu tunda. Meile on peale surutud totaalse hedonisti roll. «Radikaalhedonisti naudingud, ahnuse rahuldamine üha uuel moel ja nüüdisühiskonna pakutavad lõbud tekitavad kõik eriastmelist erutust, kuid ei tooda rõõmu. Tegelikult just rõõmu puudumine sunnib meid otsima üha uusi ja üha erutavamaid naudinguid.» (Erich Fromm, «Omada või olla?», Mondo, Tallinn 2001, lk 111–112)